Kui aasta esimestel päevadel sai liike nopitud köögi "pesa" aknast, siis nädalavahetusel oli viimane aeg ralli esimesed kilomeetrid läbida. Ilm oli kergelt öeldes sant - hommikul sai oodatud, millal valgeks läheb, kuid seda hetke ei tundunudki tekkivat ja nii sättisin sammud rajale.
Eile seadsin suuna Rocca al Mare poole, et vaadata üle rähnide lemmikkohad ja heita pilk merele. Kaua ei võtnudki aega, kui kostus väike-kirjurähni tsikkimist ja kaugemal tsäkkis suurem sõber suur-kirju. Mets oli oodatavalt väga vaikne, mõned leevikesed ja rohevindid, kuid promenaadil jalutamine pakkus üllatusi. Tee kõrval põõsaladvas istus hallõgija, keda pole sealkandis enne kohanudki ja võsas sidistasid sabatihased.
Täna võtsin juba kaasa ka kaardilugeja Maxi ja õe ning suundusime Merirahu poole. Merel oli suur parv sõtkaid ja ohtralt jääkosklaid, kuid tutt- ja merivardid olid kadunud, aasta lõpus oli neid paariasaja ringis.
Mingil hetkel märkasin merel imelikku duelli - hõbekajaks ründas jääkoskla-mammat - kukutas ennast kosklale peale ja surus teda vee alla ja sinna, kust koskel hakkas pead veest üles tõstma, viskus jälle hõbekajakas - nii paarikümnel korral järjest kuni jääkoskel jõudis teiste omasuguste vahele varju. Eks naaber ei ole alati sõber.
Nüüd tuleb rallitamisse väike paus, sest töö ja kool ootab, kuid kui jälle pealinna jõuab, siis ikka vapralt edasi.
No comments:
Post a Comment