Mul on viimasel ajal olnud probleeme oma aja planeerimisega. Talilinnuloenduse jõuluetapp pidi peaaegu tegemata jääma, alles viimasel hetkel sain jala sulguva ukse vahele ning mul on ülihea meel, et jalaluu seejuures terveks jäi. Talilinnuloendusest sai ühtlasi ökolinnuloendus. Otsustasin, et minu ökoralli piirkonnaks saab sisemaa, peamiselt Märjamaa vald, aga üritan teha mõned visiidid ka Vigala valda. Rannikuäärsetele ja Tartu piirkonna rallitajatele konkurentsi ei paku, küll aga on põnev jälgida, mida näevad sama kandi ökorallimees Ranno ja naaber Eedi. Hinnates oma ajalisi võimalusi, olen hooaja alates üsna kindel, et ökoralli kilometraaž tuleb mul võrreldes konkurentidega väikseim. Et tulemus oleks seejuures maksimaalne, üritan need retked seada ajaliselt selliselt, et need kataksid nii pesitsus- kui rändeperioodi ja siis pisut ka talvist aega. Ning, et ökoretked kannaksid eneses suuremat väärtust kui lihtsalt punktikogumine ja sportlik ajaviide, siis kavatsen need retked, nii palju kui võimalik, ühendada seiretööde ja muu säärasega.
Kuna talve pole ollagi, võis minu esimeselt ökoretkelt oodata kõike (ja mitte midagi). Novembri lõpus olin talilinnuloenduse sügisetapi ajal kohanud hilist kaelustuvi (uus liik talilinnurajale) ja mõnevõrra ootamatu oli tookordne musttihaste rohkus. Seekord... Alustasin hommikul kell 10.10 ja esimesteks ökopunktideks tulid Valgu asulas linnutoidumajas tegutsevad rasva- ja salutihane ning põld- ja koduvarblane. Esimese "hea" liigina sain Valgu pargist Velise jõe kaldalt kätte vesipapi. Kui asula selja taha jäi, oli suurem osa kohustuslikke (arvukamaid) linnamaastiku liike käes, puudu vaid rohevint ja porr, keda pargis kohata võinuks. Edasi kulges rada talumaastikus, läbides aeg-ajalt mõne väiksema metsaala. Sel lõigul olen sageli kohanud hallõgijat ja hiireviud, aga seekord olid talvikesed ainukesed, keda avamaastikul leiduv huvi pakkus: kaks väiksemat salka põllul ja mõni ülelendav lind. Nääri külas kohtasin retke ainukest sinikael-parti, isaslindu, kes lendas piki Velise jõge ülesvoolu ning ette jäi esimene rohevint. Nääri külast algab mu talilinnuraja valdavalt metsane lõik, sellelt lõigult oli oodata retkele mitmeid uusi metsalembeseid linnuliike. Ligi pool metsasest alast läbitud, Vanamõisa külas, jäi ette suurem värvuliste segasalk, lisaks varem kohatud pöialpoistele, rasva- ja sinitihastele ning puukoristajatele, oli selles salgas põhja- ja tutt-tihaseid ning retke esimesed musttihased. Musttihaseid pean retke teiseks "heaks" liigiks. Kunagiste Tõrasoo puhvermetsas asunud kahe talu, Miilimaa ja Arumaa, vahel lisandus retkenimekirja laanepüü (kolmas "hea" liik) ning metsaala lõpuneljandikus trehvasin musträhni (retke neljas "hea" liik), muu oli tavaline tavott nagu Uku ütleb. Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati sõna "tavott" kõige rohkem saada oleva ja odavama määrdeaine "Solidol" rahvapärase nimetusena. Oma esimest ökoretke ukulikult kokkuvõttes peaksin mainima, et ainukesed mittetavotid liigid olidki vesipapp, musttihane, laanepüü ja musträhn. Need annavad nõukogulikul määrdeainete skaalal välja taseme "Litol-24" või "määre 158" (nn. sinine määre). Lõpetuseks pean ütlema, et oli väga mõnus käia rada, mille võib-olla varsti poolitab Rail Balticu raudteetrass. Võib-olla veel viimaseid kordi talilinnuloendust Valgu seirealal? Elame, näeme.
Kokku tuli esimeselt retkelt 25 liiki (minu talilinnuraja üsna keskpärane tulemus).
Läbisõit ei ole vist jalgsi käies kõige õige termin, parem on läbikäik: 13 km.
Aega kulus 4 tundi ja 30 minutit.
Kuna talve pole ollagi, võis minu esimeselt ökoretkelt oodata kõike (ja mitte midagi). Novembri lõpus olin talilinnuloenduse sügisetapi ajal kohanud hilist kaelustuvi (uus liik talilinnurajale) ja mõnevõrra ootamatu oli tookordne musttihaste rohkus. Seekord... Alustasin hommikul kell 10.10 ja esimesteks ökopunktideks tulid Valgu asulas linnutoidumajas tegutsevad rasva- ja salutihane ning põld- ja koduvarblane. Esimese "hea" liigina sain Valgu pargist Velise jõe kaldalt kätte vesipapi. Kui asula selja taha jäi, oli suurem osa kohustuslikke (arvukamaid) linnamaastiku liike käes, puudu vaid rohevint ja porr, keda pargis kohata võinuks. Edasi kulges rada talumaastikus, läbides aeg-ajalt mõne väiksema metsaala. Sel lõigul olen sageli kohanud hallõgijat ja hiireviud, aga seekord olid talvikesed ainukesed, keda avamaastikul leiduv huvi pakkus: kaks väiksemat salka põllul ja mõni ülelendav lind. Nääri külas kohtasin retke ainukest sinikael-parti, isaslindu, kes lendas piki Velise jõge ülesvoolu ning ette jäi esimene rohevint. Nääri külast algab mu talilinnuraja valdavalt metsane lõik, sellelt lõigult oli oodata retkele mitmeid uusi metsalembeseid linnuliike. Ligi pool metsasest alast läbitud, Vanamõisa külas, jäi ette suurem värvuliste segasalk, lisaks varem kohatud pöialpoistele, rasva- ja sinitihastele ning puukoristajatele, oli selles salgas põhja- ja tutt-tihaseid ning retke esimesed musttihased. Musttihaseid pean retke teiseks "heaks" liigiks. Kunagiste Tõrasoo puhvermetsas asunud kahe talu, Miilimaa ja Arumaa, vahel lisandus retkenimekirja laanepüü (kolmas "hea" liik) ning metsaala lõpuneljandikus trehvasin musträhni (retke neljas "hea" liik), muu oli tavaline tavott nagu Uku ütleb. Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati sõna "tavott" kõige rohkem saada oleva ja odavama määrdeaine "Solidol" rahvapärase nimetusena. Oma esimest ökoretke ukulikult kokkuvõttes peaksin mainima, et ainukesed mittetavotid liigid olidki vesipapp, musttihane, laanepüü ja musträhn. Need annavad nõukogulikul määrdeainete skaalal välja taseme "Litol-24" või "määre 158" (nn. sinine määre). Lõpetuseks pean ütlema, et oli väga mõnus käia rada, mille võib-olla varsti poolitab Rail Balticu raudteetrass. Võib-olla veel viimaseid kordi talilinnuloendust Valgu seirealal? Elame, näeme.
Kokku tuli esimeselt retkelt 25 liiki (minu talilinnuraja üsna keskpärane tulemus).
Läbisõit ei ole vist jalgsi käies kõige õige termin, parem on läbikäik: 13 km.
Aega kulus 4 tundi ja 30 minutit.
No comments:
Post a Comment