Kargemad talvekülmad on lõpuks kätte jõudnud. Hommikul päikesetõusu aegu, kui end üle pika aja jälle ökoretkele sätin, näitab termomeeter 12 külmapügalat.
Tänase retke peamiseks eemärgiks on hinnata kesktalvise veelinnuloenduse raames Haapsalus talvitavate veelindude hulka. Olgu öeldud, et kesktalvine veelinnuloendus on Eesti Ornitoloogiaühingu kõige pikemaajalisem seireprojekt, mida on regulaarselt läbi viidud juba alates 1967. aastast. Seire eesmärk on väga lihtne - talvitusaladel, kus linnud on tihedamalt koondunud, saab usaldusväärselt hinnata nende populatsioonide suurust ja käekäiku.
Mõned külmad ööd on oma töö teinud ja tänased ametlikud mõõtmised andsid Tagalahel jää paksuseks juba 12 cm. Seega tuleb otsida kohti, kus veel lahtist vett leidub. Esimesena suundun mõistagi Haapsalu veepuhasti poole. Eelmisel päeval on siin Alpo ka jäälindu kohanud ja see oleks meeldiv lisandus minu ökoaastale.
Settetiikidelt leiangi omajagu parte. Kõige rohkem on muidugi sinikael-parte, kuid neid on siin kõigest 35. Parematel talvedel on siin ka paarsada sinikaela talvitanud. Liigiline koosseis on kesktalve kohta siiski põnev - tiikidel on askeldamas üks emane rääkspart ja ka üksik isane viupart ilmutab end. Ehkki need on jaanuarikuus päris toredad leiud, siis need liigid on mul kirjas juba jaanuari algusest.
Lahtise solgitoru ümbruses on suureks pettumuseks täielik vaikus. Ei midagi peale mõne sinitihase. Sätin järgmiseks laheserva skännima. Alustuseks näen tiirutamas ühte vana merikotkast. Ehk see ongi põhjus, miks täna nii vähe parte näha? Õige pea kuulen, aga roohabekate iseloomulikku pinistamist. Lõpuks ometi on see liik kirjas.
Tagasiteel otsustan veelkord solgitoru üle kontrollida. Meeldivaks üllatuseks läheb seekord otse toru kõrvalt pilliroovarrelt üksik jäälind lendu. Seda EOÜ poolt tänavuseks aasta linnuks valitud tegelast võib pidada Haapsalu oludes seni parimaks ökoaasta vaatluseks. Pesitsusajal seda liiki Haapsalu lähiümbruses ei näe, nii et parim võimalus liiki kohata ongi talvel või läbirände ajal.
Edasi suundun linna teise serva Jaama oja suudmesse, kus veel paar päeva tagasi 16 hallhaigrut kössitas. Kohale jõudes selgub, et vahepealsete öödega on kogu suudmeala ära jäätunud ning siin pole ei haigruid ega ka ühtegi talvitavat veelindu. Kuna oja ise on lahti, otsustan järgnevaks paar kilomeetrit mööda kallast kõmpida. Olen aastaid tagasi siin korra ka vesipappi näinud ja selle talikülalise kirja saamine Haapsalust oleks juba suur töövõit. Kilomeetreid koguneb, kuid sama ei saa kahjuks öelda liikide kohta. Lõpuks õnnestub siiski aasta esimesed ohakalinnud vee äärest lendu ajada.
Jaama oja kallastel maastiku kompamine rohkem töövõite ei too ja sätin läbi aedlinna end vaikselt kodu suunas. Ka linnas hakkavad silma vaid juba ammu nähtud-kuuldud tavalised liigid. Sadakond meetrit enne kojujõudmist annavad tihased alarmi ja kõnniteel ringi patseerinud tuvid lendavad paanikas minema. On selge, et kuskil on mõni röövlind läheduses. Õige pea liuglebki paanika tekitaja - raudkull, madalalt läbi hoovide. Aasta teise röövlinnuga on igati meeldiv oma ökoretke lõpetada.
Aasta esimese 17 päevaga on kogunenud 11 vaatlustundi ja jalgsi on läbitud 27 km. Nüüdseks on mul kirjas 46 ökopunkti.
No comments:
Post a Comment