Kaarel - Tartu, Ropka-Ihaste

Viimastel päevadel on pidevalt vihma sadanud ja lähipäevil paranemist ei ole oodata. Mõtteid on, kuhu minna tahaks, aga väga kehva ilmaga ei hakka ökotama. Linnud kipuvad ka vihmaga kuskil põõsas kükitama ja sealt neid üles leida on keeruline. Seega meenutan hoopis pühapäevast ökoretke.

Tartu ei pruugi „ökopesana“ olla nii hea koht linnuliikide taga ajamiseks kui mõni rannikul asuv koht, aga meil on siin üks eelis - kõige rohkem aktiivseid linnuvaatlejaid elab Tartus. Seega ei tule ka üllatusena, et ökorallil on kõige rohkem osavõtjaid Tartust. Paljud meist jagavad oma vaatlusi eElurikkuse andmebaasi kaudu ja nüüd ökoralli raames ka siin blogis. Seega kui keegi mõne huvitava linnu leiab, levib info kiiresti ja ka teised saavad seda ebatavalist elukat vaatama minna.

Pühapäeval oligi plaan minna rattaga Ropka karjääri juurde, kust Lauri oli juba enne jõule leidnud tõmmuvaera. Teel sinna õnnestus peale sattuda Võru tänava aedades jahti pidavale raudkullile. Selle aasta esimene röövel kirjas! Röövlivaatlustel läks sellega punn eest ära ja juba mõne kilomeetri pärast leidsin ka aasta esimese hiireviu Porijõe äärses võsas passimas. Karjäärini viib asfalteeritud teelt kalameeste sissetallatud rada, mis praegusel aastaajal on kohati üsna märg ja porine. Tegin tõsist maastikusõitu ja pressisin rattaga kaldani välja. Esimesel skännil binokliga leidsin ainult ühe linnu, päris karjääri teises servas. Tundus tõmmuvaera moodi olevat, aga sellelt distantsilt ei saanud 100% kindel olla. Mõtlesin juba, et pean tagasi keerama ja mööda Porijõe tammi teisele kaldale lähemale üritama saada, aga alati tasub linnukohas natuke paigal passida, eriti kui oled rattaga vaeva näinud, et sinna kohale saaks. Jalutasin mööda kallast ringi ja mingi hetk tekkisid karjäärile 6 sõtkast. Siis tõusis ka teise kalda lind õhku, tegi valge tiivapaneeli välkudes auringi ja maandus juba tunduvalt lähemale. Nüüd olin kindla peale veendunud, et tegemist on seal aastavahetust pidanud tõmmuvaera isendiga. Sellega sain lisaks ökopunktile kirja ka oma 192. Tartumaa linnuliigi. Tagasiteel nägin linna vahel veel hallõgijat, urvalinde ja siisikest. Jõudsalt kasvav nimekiri ning aeg-ajalt pilve tagant piiluv päike andsid energiat ning otsustasin Ihastes ka ära käia. Siin tallide juures oli Raul näinud nii viuparte kui piilparti. Minu kohale jõudes oli kohal küll palju sinikaelu (185), kuid muid parte ei suutnud tuvastada. Kammisin järjekindlalt sinikaelade parve läbi ning umbes kolmandal korral leidsingi viupardi, kes oli enne kaldal põõsaste varjus märkamatuks jäänud. Lähikonnas olevaid parte terasemalt silmitsedes avastasin veel teisegi. Lindudel on ikka hea anne märkamatuks jääda. Väsinuna, aga rahulolevalt kodu poole sõtkudes sain Turu juurest jõe pealt päeva viimase ja ökoaasta 37. liigina kirja kalakajakad.

Hallõgija

Emajõel tegutsev leukistlik sinikael-part