Tõsine talv jätkub. Varahommikul on Haapsalus külmakraade 17. Seda karget talvepäeva ei saa kasutamata jätta. Seda enam, et lähipäevadel ma töiste toimetuste tõttu enam ökoretki teha ei jõua.
Tänaseks plaaniks on minna Haapsalu lääneserva, kus peamiselt metsamaastik, milles olen võrreldes hoonestusalade ja rannikuga senini suhteliselt vähe ringi liikunud. Teekond kodunt viib läbi Paralepa parkmetsa Pullapääni, sealt Kiltsi lennuväljale ning läbi aedlinna rajoonide taas koju tagasi. Kolmetunnise jalutuskäiguga lisandub ökoaastale täpselt 10 kilomeetrit.
Linnapildis on selgeid märke külmast talvest. Jaanuari algusega võrreldes on märkimisväärselt enam aedades näha musträstaid, kes veel viimaseid marjapõõsaid tühjendavad. Ka vareslasi on rohkelt. Pehmetel talvedel käivad hakid ja hallvaresed linnas vaid ööbimas ja suurem osa neist lendab toituma linnast väljaspoole põldudele.
Paralepas hakkavad kõrvu pöialpoisside ja porri häälitsused. Püüan siit mõne puuduoleva tihase leida. Peagi kostubki musttihaste kutsehüüdu. Puulatvadest õnnestub leida vähemalt 3 isendit. Kannatlikult paigal ootamine tasub ära ja varsti hakkab eemalt kostuma läheneva sabatihase salga häälitsusi. Üle jalgraja lendab 14-linnuline salk.
Ungru oja kallastele jõudes ootavad vanad lehtpuud. Uues elupaigas võtan taas hoo maha ja kuulatan pikemalt. Kõrvu kostub kahtlaselt tugev toksimine. Peagi leiangi lepa kallal lammutava isase valgeselg-kirjurähni. Igati väärikas liik aasta 50. ökopunktiks. Kuna vanade lehtpuudega parke on Haapsalus üsna vähe, siis on ta linna lähistel päris vähearvukas liik. Ehkki kevadistel rattaretkedel kohtun valgeselg-kirjurähnidega veel kindlasti mitmeid kordi, siis liigi kirjasaamine juba jaanuarikuus tuleb mulle meeldiva üllatusena.
Kiltsi lennuvälja servast skännin avatud maastikku, kuid röövlinde ega ühtegi hallõgijat mulle silma ei hakka. Põõsastes keksib üksnes järjekordne salk sabatihaseid - tundub, et neid on praegu liikvel. Tagasiteel linna kiikan üle veel Jaama oja sillaalused. Kärestikulised lõigud on otsekui vesipapile loodud, kuid lindu ennast siiski kusagil pole. Küllap eelistab ta oma talve veeta paikades, mis pole nii rahvarohked.
Aasta esimese 19 päevaga olen ökovaatlusele kulutanud 15 vaatlustundi, läbinud jalgsi 39 km ning kohanud täpselt 50 linuliiki. Loodetavasti saab lähinädalatel maapind ka piisavat lumelisa, et saaks esmakordselt sel talvel suusad alla panna ning teha seeläbi märksa pikemaid ökoringe.
 |
| Valgeselg-kirjurähni isaslind. |
 |
| Musttihane demonstreerimas liigile omast heledat kuklalaiku. |
No comments:
Post a Comment