Maret - Liigivaene veebruar

Liiginimistusse lisandus AINULT ÜKS liik. Seda kompenseerisin kilomeetrite täpse loendusega (jube tüütu värk). Läbisin 45 tunni jooksul 182,3 kilomeetrit. Ilma ökorallita oleksin samapalju läbinud. Vaevalt, et ma jaanuaris vähem rändasin, nii et sel aastal läbitud 182 + ca 180 = MITTE VÄHEM kui 360 kilomeetrit. Nojah, aga vaatleks ikka linde, mitte kilomeetreid. Tunde pole mõtet üldse kirja panna, ega see spordipäevik pole. Kui midagi huvitavat ja ilusat näen, võin pool tundi paigal püsida.

Liike lisaks ei leidnud, kuid huvitavat ja imetlemist jagus veebruarikuusse piisavalt. Kuskil veebruari keskel rändasin piki Paldiski lahte Padise, Madise ehk Vasalemma jõe poole. Veelindude rohkus lausa üllatas - sõtkad, tuttvardid, aulid, sinikaelad. Luiki loendasin ligi 120 Lõunasadamast Padiseni. Hämmastas laululuikede rohkus, 8 vanalindu.

Täna, 1. märtsil matkasin uuesti Vasalemma kraavini ehk roostikuni ja tasus ära - seal peletasin põldlõokese lendu ja tagasiteel kaitseväe linnaku juures üritas punarind pisut käheda häälega paarilist kohale meelitada. Lauluiki leidsin täna vaid 5, aga kindel pere oli ka paigal, paar, veel mitte aastavanuse titaga.

Endale lõbusa kogemuse sain veebruari lõpupäevil Pakri neeme tipu külastusest. Läksin kindla sihiga kormoranid kirja saada. Neist mõni raudselt igal talvel siinkandis. Vaatluspaika kutsun "Juha Saari platsiks", ta tipphooaegadel elabki seal. Juba kaugelt näen - hahaa, kätte sain. Lähemale jõudes tõusevad "kormoranid" lendu ja binokli läbi näen merikotkaid Laulasmaa poole lauglemas. Ma pole elu sees nii pettunud olnud merikotkastega kohtumisest, jumaldan neid linde. Ja kormoranid pole just mu lemmikud. Kae nüüd, mida ökoralli linnusõbraga teeb!

Veebruari viimasel päeval pakkus kohalik raudkull elamuse. Teda on üpris lihtne tabada, kogu Paldiski lennuvõimeline kodakond tõuseb kulli nähes (siin kanakull ka) kisades õhku. Katsu vaid peategelasele pihta saada. Seekord sain. Raskuskaal, mille põhjustas tuvi küünte vahel, viis ta lähimasse võpsikusse maanduma. Varesed vaikisid ja piirasid söömapaiga ümber, lootsid ehk ka miskit jääki saada. Harakad ei jätnud kädistamist, ju siis teavad, et nemad ilma jäävad. Kullide söömapaiku leian siin sageli ja tundub, et nad eelistavad tuvisid. Ei tea mitu tükki nad neid päevas nahka panevad? Alguses arvasin isegi, et tapavad vaid tapahimust, laipu ikka jagub. Nüüd juba tean, et saak ikka nälja kustutamiseks ja jääb söömata kui miski või keski segab.

Kogu linnurõõmu nautimist segab siin süvenevalt Põhjasadama tegevus, hullud jahimehed, ja ei mõista senini mis õiguse ja korraldusega laskeharjutusi läbiviivad kaitsejõud. Vähe sellest, et otsin tuulevabu päevi tuulepargi läbimiseks, ei julge ma sõjamüra taustal ka Lahepere laheni kõndida. Ja nüüd siis kaob ka mu kahlajate koht, millest vedelkütuse terminal tuleb. Jumalaga meriskid ja teised sõbrad...