Hannes - Hõbehaigur Pühajärvel

Saan vihje, et eile nähti Pühajärvel hõbehaigrut. Kärutangi täna hommikul kohe alla lindu bongama. Läheb õnneks, lind ootab mind ilusti järve põhjakaldal asuval Sõsarsaarel. Kuigi hõbehaigrud on viimaste aastatega Eestis päris tavaliseks muutunud, siis millegipärast siiakanti satub neid väga harva. Kokku on vist ainult mõned korrad nähtud (minuni jõudnud info põhjal) ja viimati oli see 5 aastat tagasi. Minul nood korrad teda näha ei õnnestunud, seepärast on see vaatlus minu jaoks nii oluline. Uus liik mu Otepää valla listi lisatud, liigun edasi. Pühajärve SPA rannas mängib vihitaja paar ülestõstetud tiibadega ja tilu-lilutades veepiiril edasi-tagasi joostes. Enne Neitsijärvele siirdumist vaatan veel 2 sõjatamme juures olevat tiiki üle. Täpselt 10 aastat tagasi nägi R.Marja siin väikepütti. Minul täna nii palju õnne siiski pole. Ka Neitsijärvel on seis "külmutatud" - uusi liike siit juurde ei tule ja hallpõsepaar on ka endiselt olemas. Mingit pesaehitust kuskilt ei paista,  kuigi juba võiks... Nad justkui ootavad veel seda õiget hetke.

Dokumentatsioon (foto: Margo Vutt)

Tarvo - Haapsalu

Üle nädala on viimasest ökoretkest möödas ja aeg jälle pisut auke lappida. Kahjuks võimaldab kiire kevadaeg teha vaid mõnetunnise ringi, aga loodan saabujaid korjata ka selle ajaga.
Esimeseks suundun linnutorni. Ei peagi kodunt kaua kõndima, kui märkan 15-isendilist räästapääsukeste salka. Linnast tuleb ökoskoorile lisaks teisigi saabujaid - üsna massiliseks on muutunud väike-põõsalind (hommikuga vähemalt 10 laulvat) ning kirja saab ka esimene kadakatäks. Otse linnutorni all on lauluhoos äsja Aafrika talvekorterist naasenud kõrkja-roolind.
Kuna on päikseline hommik, siis suur osa lahest jääb vastu hommikupäikest. Noarootsi poolsel kaldal on küll mõnusad liivikud, kuid peale tutka sealt teisi kahlajaid noppida ei õnnestu.
Ei raiska pikalt aega ja järgmiseks juba Krimmi holmile, mis linna loodepoolseim nurk ning toimib päris hea ränduritemagnetina. Esimeseks saab kirja üsna varane ööbik, kes õige hoogsalt laksutab. Samas tegutseb ka mitmeid väike-põõsalinde ja üksik hänilane.
Loodetud avamere liike siiski väga ei saa, sest staiamiseks pikka aega pole. Seega pean leppima üksnes ökoaasta esimeste aulidega, kelle kaluripaat lainete vahelt üles ajab. Lisaks on Pullapää pool merel loksumas 5 500 merivarti. Voosi kurgu piirkond on tuntud oluline kevadrände peatusala sellele liigile.
Lühikese ökotiiru tulemusena kaheksa uut punkti ning nüüd on liiginimekiri 126-ni venitatud. Tihedal välitööperioodil ikka erilist skoori ei tee.

Ööbik lauluhoos

Ukker - Tartu

Ökoamblik on pärast pikki tööpäevi taas näljaseks läinud ja tahab kasvada. Peab harusid Aardla poole ajama. Kohe esimestel kilomeetritel hakkab uusi liike listi pudenema. Saabujaid on linn täis - lepalind, mets-lehelind, väike-põõsalind, väänkael saavad kõik sõidu pealt kirja. Vihje: aed-põõsalinnu ja peoleo jaoks on loomulikult LIIGA vara ja neid ma ei kohta. Tee pealt saan laululuige ja kukkurtihase pesa kirja ning nendest teen pesakaardid.
Aardlas on täna rahvast liikvel. Kaks linnumeest juba vaatlevad ja liitun toimkonnaga. Järve põhjaosas on suht tavaline tavott lõõritamas ja sean ennast paremate resultaatide saavutamiseks torni sisse. Järvelgi on (veel!) suht vaikne. Viireid on tekkinud juba 25, lammitildrid ja kuldhänilane lõugavad, aasta esimene kaldapääsuke lendab ringi. Suht varane emane soo-loorkull lendab mööda. Saab kindlustatud, et tegemist pole stepi-loorkulliga (kahjuks nii!). 8 kormorani tuleb rändelt järvele maha, siinkandis suht vähearvukas liik. Esimene rarisem liik on järvel tegutsev sarvikpütt. Ennelõunal hakkab vaikselt hanesid järvele tulema ja lõuna paiku on päris põrgu lahti. Linde on kümneid tuhandeid ja nad katavad ühtlase kihina kogu järve. Kohalikud pesitsejad on suurte häälekate sissetungijate tõttu paanikas nagu tatarlased Krimmis.
Hanegängist hakkab pika torutamise peale saaki tulema. Esmalt lendab hallhani üle pea (tiib natuke räbal, ehk vigane lind?). Hanesupi seest paistab ka üks kanada lagle. Adrenaliinitase tõuseb, kui võrkkestale ilmub väiksema kanada lagle kujutis - kas tõesti eskimo lagle? Ehk tõesti nii. See väikeste kanada laglede seltskond on üks hämar kaader. Mõned eriti optimistlikud taksonomistid on suutnud Branta hutchinsii/canadensis'e grupis kuni 180 eri alamliiki eristada. Lisagem siia juurde vahevormid ja kõikvõimalikud hübriidid, nii saamegi kokku ühe kena geenisupi. Igal juhul on see isend laukhanedest selgelt väiksem, lühikese noka ja kaelaga ning võiks sobida näiteks Branta hutchinsii hutchinsii'ks, aga see on vaid esmane amatööri-idee. Püssist ja DNA-laborist oleks antud määrangu puhul palju abi. Alarm läheb igatahes teele ja mõne ajaga tekib torni ka seltskonda juurde. Enne jõuan ka punakael-lagle parvest välja otsida. Mihkel Ö., Lauri M. ja Margus O. käivad kõik hanemassi uudistamas. Eskimo lagle kandidaat enam näole ei anna. Seltskonnale poseerib vana rabapistrik ja hiljem ka konnakotkas. Päev lõpeb kiiliotsingutega ja tulemuseks on aasta esimesed pronkskõrsikud.
Ökoämblik peab juubelit - niiti on punutud 507 kilomeetrit ja aega kulunud 84 tundi. Laisa inimese värk nagu Liis ütleb.

 Hanelaboratoorium

Ämbik punub rarivõrku!

Hannes - Aprilli lõpp Neitsijärvel.

Otsustasin tänase ilusa vaikse ilmaga kohe alla Pühajärvele kärutada - hallpõsk-püti paar tahtis ülekontrollimist ja rähnide list täiendamist. Läks hästi. Pütipaar ei olnud kuhugi kadunud. Hakkab vägisi tunduma, et nad tõepoolest kavatsevadki siia pesitsema jääda. Häid pesakohti on siin tegelikult vähe, roostik on peaolematu. Ainsad sobilikud kohad on keset järve hulpivad vesikuppude ja -rooside risoomid, mille peale pesa ehitada. Aga neid kohti jälle himustavad ka naerukajad, keda paistab järvel vähemalt 10 olevat.

Põnevamatest liikidest toimetas järvel ka veel üks rägapardipaar ning kevade esimene jõgitiir ja vihitaja said ka nähtud. 

Rähnidel seevastu, sobilike pesapuude leidmisega Neitsijärve ümbruses raskusi pole. Täna nägin ühte valgeselga (omal vanal territooriumil), väike ki-kitas kuskil ja ühe suur-kirjurähni kuulsin ka ära. Ja muidugi tamme-kirjurähnid ,kes on selle ala, mis hõlmab Pühajärve parki, Pühajärve SPA parki ja Neitsijärve, täiesti okupeerinud ja suur-kirjurähnid minema küüditanud. Selline mulje igatahes kuulmise põhjal vägisi jääb.

Tagasiteel sain Otepää linnast ka esimese räästapääsukese ja lepalinnu kirja.

(fotod: Margo Vutt)

Kohalik hobivaatleja. 

Aprilli lõpp 2014 Neitsijärvel. Seal tagapool toimetab ka üks hallpõsk-püti paar.

Aprilli lõpp 2014 Neitsijärvel.

Liis - Edela-Muhumaa, 19. ja 20. aprill

Ökoralli on ses mõttes hea ettevõtmine, et laiskus sunnib kohe kaarti vaatama ja uurima, kust saaks otsemini. Nii võib leida väga muhedaid väikesi teid ja uudistada seni nägemata maastikke. Üks selline ots oli mul vaiksel laupäeval Suuremõisa külast Väina tammini. Külavahe metsas (Suuremõisa ongi üks suur mets paari „tänavaga“) trehvasin uue ökoliigina suurnokkasid. Järgmistel päevadel selgus, et Edela-Muhu ongi praegu suurnokkade poolt vallutatud, neid on tõesti palju.  Tee peal kuulsin mitmel pool mündikõlistajat (collybita– lad.k.), aga tema oli juba koduõuel toimetades varem kõrva jäänud, nii et jäi puhas rõõm laulust.

Väina tammile jõudes kammisin nähtavad alad läbi (lõunapoolset väina osa takistas vaatlemast ere päike) ja sain natuke liigilisa: hallhaigur, jääkosklad, väikekosklad, tuttpütid, hallhaned, tuttvardid, punapea-vardid, väikeluiged, rääkspardipaar ja kamp jõgitiirusid. Viimastest oli miskipärast eriti hea meel.

Pühapäeva hommikupoolikul tõmbas  Suuremõisa lahe poole. See on soostunud ja roostunud jäänukärv, mille veepeegel iga aastaga väiksemaks jääb. Veelindudele siin meeldib, sest inimesed selle mõttetu lombi juurde eriti ei kipu ja mõnusat vesist roostikku on ca 17 hektarit. Käisin seal juba reede õhtul, nägin mõned piilpardid, laugud ja  kuulsin ära sookured ja  taevajaara  (Muhu k. tikutaja), aga õhtupäike näitas rohkem siluette ja segas määramist. Hommikul oli päike õigest suunast, ja lahele liginedes rõõmustasid mind luitsnokad. Rootsiitsitaja sikutas hundinuiadelt pesamaterjali ja laugud jagelesid.  Natuke häälest ära instrumendiga andis enda kohalolekust märku ka  lahelehm  (Suuremõisalaste keeli hüüp). Varsti ilmus välja merikotka paar, ja korraks oli näha ka isast roo-loorkulli.

Aga rähnidega on siin Muhu otsas seekevad kitsas käes, seni on ainult üksikud suur-kirjud kõrva jäänud. Selguse sain ka ühele kummalisena tundunud tühikule siinsete metsade kõlapildis –  Muhus jt. saartel on puukoristaja harulduseks.    

Ahjaa, rästikud on ka üles ärganud – üks peesitas mõnusalt, teine oli juba autoteel viga saanud.

p.s. Aprillis olen oma pesa ümbruses kokku vaadelnud  7 tundi, kilomeetreid vast 15  ja liike + 40 .Loodrite värk. Järgmine kord ehk juunis...  

Tarvo - liigipäev

Tänavu polegi veel pikemaid ökoretki jõudnud teha. Eesti Ornitoloogiaühingu lihavõtte linnuvaatluspäevad on hea põhjus pühapäeval pikem ökotiir ette võtta. Sammud sean seekord Kirimäe vaateplatvormi suunas, et torutada Saunja lahte. 

Lahkun oma pesast juba enne kella kuute, sest varahommikul on tee vaiksem ja lootus ühtteist tee pealgi kuulda-näha. Linnas kuulamispeatustele aega raiskama ei hakka ning esimest korda peatun alles Uuemõisa pargis. Siinselt tiigilt tulebki mu esimene ökopunkt, kui märkan askeldamas ühte taita. Ei lähe kaua kui kõrvu kostub läheneva hallpea-rähni hüüd. Peagi istubki öko-aasta 100. liik suure saarepuu latva.  

Naaberasulast Herjavast tuleb samuti uusi liike - kuulda on kudrutavaid tedrekukkesid ning metsas hakkab röökima üks mänsak. 

Ülejäänud teekond linnutornini kujuneb üsna igavaks, kuid Saunja lahe äärde jõudes hakkab uusi liike juba kiiresti kogunema. Kõige esimesena märkan ringi lendamas tiirusid - kui linnud lähemale tulevad, siis saab selgeks, et tegu on minu selle aasta esimeste jõgitiirudega. Torutan hoolega varte - möödunud nädalal leitud punanokk-vart oli siin veel paigal vaid paari päeva eest. Kahjuks on enamus vartidest lahe põhjaosas - ligi kolme kilomeetri kaugusel vaatetornist. Nii jääbki rarivart leidmata.

Ökonimekiri saab sellele vaatamata tubli täienduse veelindude ja kahlajate näol. Kuulda on aasta esimest vihitajat ning heletildrit, tuttpüttide seas hakkab silma üksik hallpõsk-pütt ning roostiku servas ujub kanada lagle. Ootan ära ka hanede sisselennu põldudelt. Kokku loendan üle 3 000 suur-laukhane, lisaks umbes 500 valgepõsk-laglet. Rabahanesid on õige vähe. Kahjuks suunduvad kõik haned pikema peatuseta Tahu lahele, mistõttu ei saa neid ka rahulikult torutada. 

Parkla juures teen veel viimase skänni lahele. Lahe lõunaservas on ühes hallhaigrutega toitumas koguni kuus hõbehaigrut. Paistab, et lähikonnas olev haigrukoloonia tuleb peagi üle vaadata - seal peaks nii mõnigi valge tegelane sees olema. 

Kirimäe poolsaarel saan uueks ökoliigiks ka nastiku - poolekilomeetrisel lõigul näen minema roomamas vähemalt nelja madu. 

Tagasitee kujuneb väga palavaks ning üsna igavaks. Kaunid piigad, kes rulluiskudel oma rannahooaja vormi timmimas, ei lase siiski väsimusel võitu võtta. Ei tea, kas see on liiklusmürast, palavusest või hajutatud tähelepanust, kuid koduteel õnnestub retkenimekirja täiendada vaid kukkurtihasega. Kokku siis täna öko-aastasse panustatud 20 retkekilomeetrit ja 6 vaatlustundi. Retkelisti saan 92 liiki, kellest koguni 17 on uued.

Retke algus

Hannes - esimesed uudised Pühajärvelt ja Neitsijärvelt

Suundusin täna, pärast viienädalast haigusest tingitud pausi kohe Pühajärvele, et Pühajärv ja Neitsijärv esimest korda see aasta ülevaadata - veelindude rände ajal kindlasti Otepää ümbruse parimad kohad linnuvaatlemiseks. Pühajärve põhjakaldas ei hakanud peale tuttpüti, sõtkaste ja sinikaelte midagi põnevat silma. Neitsijärv aga üllatas kohe meeldivalt - hallpõsk-püti paar ujus põhjaosas. Kusjuures toimetasid selliste nägudega ringi nagu neil olekski plaan siia jääda - kandsid isegi ühe risoomi otsa veidi pesamaterjali. Minule on see alles kolmas selle liigi vaatlus Otepää Looduspargist ja pesitsemine oleks üldse esmakordne. Kaugematest aegadest on vist pesitsemine ka registreeritud, ma nüüd pead selles ei julge anda... Aga eks lähiaeg näitab, mis plaan neil on. Ise olen pessimistlik. :(

Esimene väljasõit igatahes kohe õnnestus. Näis, kas õnnestub ka mittehaigestuda uuesti - tuul oli hommikul küllalt tugev ja ebameeldiv täna. Uusi liike kogunes tänasega juurde 13. Ainult.

Tarvo - Haapsalu-Pullapää

Hommikust saati üks sajune ja tuuline päev. Kella 11 paiku jääb sadu hõredamaks ja kaen siis vahelduseks ka mõned kodupiirkonna linnukohad üle - ehk on vihm maha toonud ka mõne põneva ränduri. Jalgsimatka tuleb 4 tunni ja 14,5 km jagu. Põnevamad vaatlused:

Sarvikpütt - 3p
Valgepõsk-lagle - k28p, lisaks väikseid salku rändel
Tikutaja - k11r
Metstilder - 1p
Suur-kirjurähn - vaid 1(!)
Roohabekas - ainult kuuldud
Kivitäks - 3p
Koldvint - 1/p
Suurnokk-vint - min. 15p
Kuuse-käbilind - 12p

Aasta ökoskoor nüüd 96.

Märtsi kokkuvõte

Märtsis veebruari lõpus alanud varajane kevad jätkus. See tõi ökorallitajate õuele palju rõõmu varajaste kevadiste saabujate näol. Need, kes talvel ei olnud ennast välja vedada eriti viitsinud said nüüd kerget liigilisa minna püüdma. Skoorid kasvasid jõudsalt ning edetabeli seis muutus kiiresti ja põhjalikult. Suurimad tõusjad olid Riho ja Lauri, kes said märtsi jooksul juurde 42 liiki. Meiega liitus märtsis Reet, kes tõusis linnadevahelise linnuralli toel kiirelt 72. liigiga esikümnesse. Kokku on ökorallitajad nüüdseks näinud 134 liiki linde.

Eraldi äramärkimist väärib Urmase ja Monika matk Tartust Taevaskotta ja tagasi. See oli osalejate seas esimene mitmepäevane ökoretk ning eriti tähelepanuväärseks teeb matka see, et nad läbisid selle distantsi jalgsi. Üle 40 kilomeetrised päevad on väga võimas astumine. Selle eest saavad nad tiitli „Matkajad“. Nad võivad edaspidi oma postituste pealkirju alustada tiitliga „Matkajad“ ning teised osalejad peavad nende poole pöördudes üles näitama suurt lugupidamist ning samuti kasutama nende tiitlit!

Märtsi ässad:

Maret – luitsnokk-part, merisk
Urmas – hõbehaigur
Raul – tuuletallaja

Edetabel 31. märtsi seisuga:

1. Tarvo V. 87
2. Maret V. 86
3. Sander S. 83
4. Riho M. 82
5. Uku P. 81
6. Raul V. 79
7. Indrek T. 78
8. Urmas M. 75
9. Monika B. 72
9. Reet R. 72
11. Jaak T. 71
12. Mariliis M. 70
12. Lauri M. 70
14. Kaarel V. 69
15. Kaia K. 68
16. Eedi L. 66
17. Kalle M. 62
18. Ranno P. 61
19. Marju E. 55
20. Heikki L. 48
21. Jüri K. 46
22. Andrus J. 42
23. Thea P. 37
24. Siim L. 31
25. Hannes M. 30
25. Aire O. 30
27. Mati K. 28
28. Liis K. 24
28. Marika M. 24

Taaralinna naiste öko-ratta-linna-linnuralli

Meenutusi linnade linnurallilt.   Kirja pani: Reet

Pühapäeva hommik algas vist küll kõigi jaoks liiga vara. Meie toreda naistetiimi liikmetest oli Kassitoomel esimesena platsis meie hea kapten Mariliis. Kolmetunnisest uneajast hoolimata väntas peatselt kohale ka kohvitermosega Reet. Kolmandal liikmel, Helenil, tuli teel aga läbida mitmeid katsumusi, sh mahatulnud kett. Õnneks ergutasid Helenit sel teekonnal mitmed hiljapeale jäänud noored pidulised, kes arvasid, et käimas saab olla vaid üks tõsine varahommikune rattatrenn.

Kassitoomel kuulasime juba varahommikusi laulikuid ja esimesed 10 liiki said kirja päris ruttu. Sõit jätkus Ihastesse. Õige pea rõõmustasid meid kukkurtihane, kuuse-käbilinnud, kanepilinnud ja õõnetuvid. Pöialpoisse tuli aga pisut kauem peibutada, õnneks teadsime üht eriti head lollikindlat nippi. Külmast tuulest hoolimata veetsime suurema osa ajast aga Ihaste luhal. Jahe oli tõesti, isegi kohalik kalamees pani oma koerale soojenduseks teki peale. Kuid hommikune kargus meid ei seganud. Õnneks ergutas meid särav päike, kuum kohv ja ülelennul õnnestus näha mitmeid linde, sh kormorani ja sookurgi. Ihaste piirkonnast saime päris hea rähnisaagi, mida soovisime Raadil veelgi täiendada.

Teel Raadile tegime peatuse Annelinna Statoilis. Päikest, tuulevarju ja kakaod nautides sai parkla äärekivil istudes kirja laululuik. Raadi surnuaias saime näha aga lausa kaht tamme-kirjurähni ja linnapiiril nägime ära ka mõlemad viud. Edasi jätkus tee supilinna ja Tähtvere dendroparki. Uljast ja kohati natuke huligaanset sõidustiili harrastades väntasime nii, et tuul kõrvus vihises, oli ju ralli lõpuni jäänud alla tunni. Upitasime end ka rattapedaalidel üle botaanikaaia müüri piiluma, sest mõte sellest, et raisata aega ümber aia sõitmisele, et värava kaudu minna, tundus väga ebaratsionaalne. Supilinna tiigil tervitas meid aga lauk ja dendropargi pehmetel-poristel radadel sai viimase liigina kirja salutihane.

Rallil nähtud liike 62
Läbitud kilomeetreid 32                                                                                                

Raul - Aardlas hanesid torutamas

Teades, et Aardla poldril ja selle vahetus läheduses on liikvel palju hanesid, sõitsin kolmandat päeva järjest otsingutele. Eelnevad aastad on näidanud, et kui hanesid palju, siis ka üksikuid rarisid sees. Eelneval kahel päeval nägin hanesid igal pool nii väikeste kui ka suuremate salkadena ringi lendamas. Eesmärk oli nagu ikka - otsida ja lugeda rõngaid ning leida teiste seast haruldasemaid liike.

Poldrile jõudes oli näha ja kuulda hanede liikumist põhjapoolsel küljel. Midagi erilist leidmata, liikusin edasi Porijõega paralleelselt kulgevat teed pidi. Läänepoolses osas oli hane juba tunduvalt rohkem. Minu kahjuks seal aga palju vana heina ja haned selle sees peidus. Kiire ülevaade ja edasi läbi Aardla küla torni poole. Seda enam, et hanedele tuli Reola poolt suurem seltskond lisa, kellest umbes pooled laskusid põllule ja teised suundusid järve poole. Juba enne torni jõudmist oli näha, et järv on hanesid paksult täis. Torutasin seal siis umbes tunni jagu. Peale rabahanede ja suur-laukhanede silmasin veel 7 valgepõsk-laglet. Mingil hetkel hakkasid haned järvelt lajali lendama. Suurim osa laskus kohe järve ääres olevale põllule ja teine punt liikus lääne poole tagasi. Järvele jäi veidi väiksem seltskond. Kuna ilm oli juba suht jahe ja tuuline siis õhu värelust polnud ja sain põllu ilusti üle vaadatud. Uusi liike ei lisandunud.

Tagasi otsustasin taas minna läänepoolset teed pidi. Haned olidki maandunud sinna põllule, kus eelmine parv. Selle vahega vaid, et teele päris lähedale, kus enam kõrget kulu polnud. Jälle toru lahti pakkida ja otsima. Tegin kiire ülevaate, kuid kohe midagi silma ei jäänud. Hakkasin siis rahulikumalt otsima. Enamusel ju pead maas ja pole rõngaid näha kui söövad. Vähe aja pärast saingi uue rõngaga hane torusse. Rõngas loetud ja edasi vaatama. Rõõm oli suur, kui suht varsti oli torus rõngaga suur-laukhane asemel punakael-lagle. Leidsin lõpuks oma otsitud liigi. Sõnum Estbirdingu Rariliini teele ja kodu poole tagasi väntama.

Monika ja Urmas - Tartu...

Märtsi kuu jooksul ei saanud me perekondlikel ja sotsiaalsetel põhjustel väga ühiseid retki planeerida ning otsustasime ette võtta mõned iseseisvad retked, mis tõid kaasa ka mõningased ökolistide erinevused. Viimasel nädalavahetusel tekkis aga võimalus üheks pikemaks jalutuskäiguks (ämmal algas puhkus). Monika poolt suured plaanid valmis sepitsetud seadsime laupäeva hommiku päikesetõusul sammud lõunasse. Ülenurmelt sai kirja linavästrik. Suurtes kogustes oli hanesid SW suunal põldudele toituma lendamas. Vana-Kuustest kaugemal kohtas aga hanesid üsna harva. Kõrkküla põldudelt metsvindi parvest lisasid otsides, eskorditi üks potentsiaalne otsitu raudkulli küüniste vahel viimase pessa. Liigilisa tuli alles Voorekülas, kus pesal askeldas üks valge-toonekurg. Pisut peale Vastse-Kuustet oli kurgi pesal juba kaks. Paari moodustasid ka Valgemetsa tee ääres ringi lendavad musträhnid. Pisut edasi tuli aga meie antud päeva retke parim öko - karvasjalg-viu. Pisut enne Taevaskoda sai kirja panna veel hoburästa paari ning sellega tuli ka päev lõppenuks lugeda. Esimese päeva kilometraaž seega 42 km.

Hommikul ajasime end varakult jalule. Natuke oli küll kahju, et linnade linnurallist osa võtta ei saanud, kuid mõttes olime siiski Tartus ning pöidlad pihus. Praktikas asusime aga Ahja jõelt aasta lindu otsima, kes ei lasknud end kaua oodata. Väikse Taevaskoja serval tegutseski kaluripaarike. Oli veel õrn lootus kohata vesipappi, aga nähtavasti jäime selleks siiski umbes nädalajagu hiljaks. Ökoliikideks sai veel vormistatud jõel ujuv jääkoskel ning laulurästad. Esimene kohtumine käblikuga pakkus aga vaatepilti omaette. Jõe kaldalt kostis kõva käbliku hädakisa. Linnu kaadrisse saanud, selgus ka põhjus - otse käbliku alt ronis jõest välja mink. Lõunasse samme seades panustasime tegelikult üsna palju paisjärvele ja veelindudele, kuid selgus kurb tõsiasi, et Saesaare oli alles täiesti kõva jääkatte all. Jää vastupidavust kinnitas ka järve ületav tuhkur. Päeva lõpetas häälekas roo-loorkull ning ainult poolele reisiseltskonnast end kuuldavaks teinud värbkakk. Taastumispäeva kilomeetreid 18.

Kolmas päev oli siis kõige olulisem. Et kenasti ökoralli reeglitest kinni pidada, tuli kondid alguspunkti omal jõul tagasi vedada. Siinkohal mainiks ära, et värskematel teelõikudel ei ole arvestatud maantee pervel kõndivate inimestega. Asfaltkate on venitatud laiemaks ning selle servas puudub kõndimislaiune pehmem kruusa-liiva riba, mis ei mõju jalgadele just kõige värskendavamana. Seetõttu valisime tagasiteeks ka pisut kõrvalisemad rajad. Taevaskojast Kiidjärvele jalutades saime lõpuks kirja mänsaku ning kohtusime taas ühe roo-loorkulliga. Kiidjärve veesilmal aga midagi uut silma ei hakanud. Põnevaimaks vaatluseks seal kandis jäi suur metsvintide parv, kelle loendamiseks tuli hakata juba esimesi neljakohalisi arve kasutama. Pisut väiksemat talvikeste parve tülitanud raudkull jäi sel korral meie pilgu all kõhutäieta. Enne Vastse-Kuustet lendas mööda taas roo-loorkull. Sel korral juba koos paarilisega. Tsõõrikjärvel peatust tehes langes järvele väikekoskla paar, kes jätkas peatselt lendu lõuna poole. Ilmselt oli ilm neilegi vilu. Uniküla põllud üllatasid esmalt mitmesaja pealise hallrästa parvega, kuid see polnud kõik. Üle lendas ka kaljukotkas, kes tõi juba väsima kippuvatesse jalgadesse tubli koguse reipust juurde. Roiu servalt saime kirja öko-hallrähni. Juba kodusesse Aardlapalusse jõudnud lisandusid nimekirja ka loojuvas õhtus ringi lendav väikeluik ning kalakajakas. Kolmandal päeval tuli kilomeetreid kokku 46.

Kogu retke jooksul kohtasime tosinat hiireviud küll jahti pidamas küll lennul kurameerimas. Kõlavalt laulsid põldudel lõokesed ning metsvinte olid üldse kõik kohad täis. Suhteliselt hõredad olid aga kiivitajate rivid. Põnevaks vaatluseks võiks lugeda ka Kurepalu servas kaks lähestikku asuvat rähni sepikoda.

Liike aasta algusest: Monika-72; Urmas 75
Kilomeetreid aasta algusest: Monika-397; Urmas-407

P.S.: Järgmine kord kui Monika jälle sellise hullu retkemõttega lagedale tuleb, luban enne lõikust üheksa korda oma saapad üle mõõta.

Eedi - kodu ümbruses

Kui nüüd ilusasti aasta kolm esimest kuud kokkuvõtta, ega siis hirmsuuri numbreid tule. "Verstasid" vast paarkümmend ja puhtalt linnuvaatlusele pühendatud aega 7 tundi. Muidugi nääripäev, siis talilinnuloenduse kevadretk, kus koduvarblase sain ja paar pisemat tiiru kodu ümbruse soodes - madalsoodest raadatud põldudel ja heinamaadel. Jaanuaris sain koduõuest kätte kõik tihased, kes meie maal igapäevased on.

Kõige põnevamad vast on aknast tehtud vaatlused. Istun kirjutuslaua taga ja helistan - esimene öko sinikael lendab mööda. Helistan heale retkekaaslasele ja vihasele vastasmeeskonna (kord ka ühes tiimis oldud) päälikule EO ajast Tiidule ja ennäe - 3 tedrekana lendavad üle põllu kodu ja naabri talu vahelt läbi. Ei mäletagi, vist kümmekond aastat tagasi nägin viimati tetre koduaknast!

Möödunud pühapäeval 23.märtsil patseerisin maja taga puuhoovi ja kodumetsa vahel. Väike ümmargune ja potsakas hallikas-pruunikas kera jookseb maas ja lendab kerge vurinaga metsaalla. Laanepüü kukk. Maal elades ei saa muidu, kui peab rügama. Talvel muidugi vaja küttepuid teha. Puude tegemise käigus sain selle aasta esimese kanakulli ja öko hallpea.

Koeraga on alati huvitav jalutada, linde näeb ka. Roxy´ga koos olles sain selle aasta esimesed vainu-ja laulurästad.

Ukker ja Raul - Ilmatsalu

Vahepeal tekkis pikem paus ökorallil osalemisel. Eile sai aga Ukuga kokku lepitud, et kui ilm lubab siis välja. Hommikul võtsimegi suuna Ilmatsallu. Ilm oli küll natuke jahe, kuid vähemalt tuuleta. Juba teel sai nopitud uusi punkte. Rahingel oli näha mitmeid hõbehaigruid. Liikvel oli ka palju naerukajakaid ja hanesid. Uku sai kirja ka puuduoleva hangelinnu, kes meist ülelennul otsustas end häälitsedes märkavaks teha. Endal õnnestus liik juba paaril korral aasta alguses ära näha. Teel olles vaatasime läbi ka mitmeid haneparvi, kuid midagi erilist silma ei jäänud. Sihtpunktis saime mõlemad puuduolevate liikide näol skoori kasvatada. Metsast oli kuulda käblikut. Torni kõrval laulis võsaraat. Tagant tiikidelt noppisime veelindude arvelt punkte. Näha oli palju piilparte, sooparte, natuke vähem viuparte, rääksparte, üksik tutt-vart.

Tagasiteeks valisime Ilmatsalu ja Rõhu vahelise tee. Põldude vahel ringi vaadates leidiski Uku tegutsemas 9 rüüta. Märjal sai veel hanesid läbi vaadatud, kuid sealtki ei tulnud midagi uut. Paar merikotkast otsisid hommikueinet, mille tõttu oli häiritud ka meie hanede vaatlemine. Eemalt paistis üksik tuuletallaja, kellega varesed "kulli" mängisid.

Nelja ja poole tunnise retkega lisandus meie skoori pea kümmekond liigipunkti ja 35 km.