Pikk päikesepaisteline nädal ei tahtnud kuidagi lasta uskuda meteroloogiajaama ennustust, et nädalavahetusel ilm täiesti ära pöörab, aga laupäeva hommikul aknast välja vaadates tuli tõdeda, et väljas on siiski märts täies ilus oma tavapäraselt ootamatute ilmamuutustega. Esialgne mõte oli plaanitud linnuretk täiesti ära jätta, kuid pikk soe nädal oli tahtmise nii suureks veeretanud, et kuidagi ei soovinud nelja seina vahele istuma jääda. Lõpuks jõudsime kompromissini, et lähen teen sel korral linnuretke üksi ning Monika jääb kõige pisemat linnuhuvilist rohetäpikuks tupsutama. Läbi lumevihma võtsin suuna Porijõe poole. Esimeseks uueks ökoliigiks tuligi kohe porijõe sillalt jõele vaadates sõtkas ning pisut mööda kallast edasi kõndides üks häälekalt üle lendav hallhaigur. Mööda tammi edasi liikudes avanes võimalus heita pooleldi jääs karjäärile, millel istus sadakond hõbekajakat, paarkümmend sinikaela, veel üks hallhaigur ning seltskond laululuikesid, kes olid ka mulle retke kolmandaks ökopunktiks. Jalutasin mööda tammi ilma suuremate kohtumisteta Emajõeni välja ning tagasiteel piilusin veel korraks karjäärile. Kõik oli endine: kajakad, luiged, pardid... Ning mingi väga valgete tiibadega lind maandumas jääle - hõbehaigur! Hõbehaigrud paistavad olevat ennast Eesti linnustikku üsna mugavalt sisse seadnud olevat, et parimate pesitsuspaikade hõivamiseks on võetud nõuks esimesel võimalusel kohale lennata. Esimest hõbehaigrut nähti tänavu juba nädal tagasi. Ülejäänud retke ekslemise tulemusena uusi ökoliike ei lisandunud, kuid väike-kirjurähni või sabatihaste salka on alati tore kohata. Koju jõudes oli taldade alla jäänud 19 kilomeetrit ning vettinud sookolli välimus.
Täna tundus enne lõunat, et sadu annab natuke järele ning sel korral sai juba tavapärased kaks paari jalgu toast välja aetud. Ring viis läbi Ihaste põigu Raadile ning üle Toomemäe algusesse tagasi. Ihaste põigu kraavi otsast potentsiaalset haigrut otsides lendas meist üsna madalalt üle 5 rabahane, kuid üldine lindude aktiivsus oli tavapärasest märksa tagasihoidlikum. Raadile jõudnud, sai lõpuks kirja pandud kaua taga aetud Tamme-kirjurähn, kes professor Johannes Piiperi haua kohal üsna vaikselt ja rahulikult läbi pilvede kumava päikese poole ilsmelt mõtteid kevadest mõlgutas. Peale puukoristaja suuri lärmajaid ei leidnud siingi. Viimaseks põnevaks kohtumiseks oli ca 25-pealine siidisabade salk, kes meist üle lendas. Oli tekkinud juba tunne, et enne järgmist talve neid enam ei näe.
No comments:
Post a Comment