Ukker - Tartu

Ökoamblik on pärast pikki tööpäevi taas näljaseks läinud ja tahab kasvada. Peab harusid Aardla poole ajama. Kohe esimestel kilomeetritel hakkab uusi liike listi pudenema. Saabujaid on linn täis - lepalind, mets-lehelind, väike-põõsalind, väänkael saavad kõik sõidu pealt kirja. Vihje: aed-põõsalinnu ja peoleo jaoks on loomulikult LIIGA vara ja neid ma ei kohta. Tee pealt saan laululuige ja kukkurtihase pesa kirja ning nendest teen pesakaardid.
Aardlas on täna rahvast liikvel. Kaks linnumeest juba vaatlevad ja liitun toimkonnaga. Järve põhjaosas on suht tavaline tavott lõõritamas ja sean ennast paremate resultaatide saavutamiseks torni sisse. Järvelgi on (veel!) suht vaikne. Viireid on tekkinud juba 25, lammitildrid ja kuldhänilane lõugavad, aasta esimene kaldapääsuke lendab ringi. Suht varane emane soo-loorkull lendab mööda. Saab kindlustatud, et tegemist pole stepi-loorkulliga (kahjuks nii!). 8 kormorani tuleb rändelt järvele maha, siinkandis suht vähearvukas liik. Esimene rarisem liik on järvel tegutsev sarvikpütt. Ennelõunal hakkab vaikselt hanesid järvele tulema ja lõuna paiku on päris põrgu lahti. Linde on kümneid tuhandeid ja nad katavad ühtlase kihina kogu järve. Kohalikud pesitsejad on suurte häälekate sissetungijate tõttu paanikas nagu tatarlased Krimmis.
Hanegängist hakkab pika torutamise peale saaki tulema. Esmalt lendab hallhani üle pea (tiib natuke räbal, ehk vigane lind?). Hanesupi seest paistab ka üks kanada lagle. Adrenaliinitase tõuseb, kui võrkkestale ilmub väiksema kanada lagle kujutis - kas tõesti eskimo lagle? Ehk tõesti nii. See väikeste kanada laglede seltskond on üks hämar kaader. Mõned eriti optimistlikud taksonomistid on suutnud Branta hutchinsii/canadensis'e grupis kuni 180 eri alamliiki eristada. Lisagem siia juurde vahevormid ja kõikvõimalikud hübriidid, nii saamegi kokku ühe kena geenisupi. Igal juhul on see isend laukhanedest selgelt väiksem, lühikese noka ja kaelaga ning võiks sobida näiteks Branta hutchinsii hutchinsii'ks, aga see on vaid esmane amatööri-idee. Püssist ja DNA-laborist oleks antud määrangu puhul palju abi. Alarm läheb igatahes teele ja mõne ajaga tekib torni ka seltskonda juurde. Enne jõuan ka punakael-lagle parvest välja otsida. Mihkel Ö., Lauri M. ja Margus O. käivad kõik hanemassi uudistamas. Eskimo lagle kandidaat enam näole ei anna. Seltskonnale poseerib vana rabapistrik ja hiljem ka konnakotkas. Päev lõpeb kiiliotsingutega ja tulemuseks on aasta esimesed pronkskõrsikud.
Ökoämblik peab juubelit - niiti on punutud 507 kilomeetrit ja aega kulunud 84 tundi. Laisa inimese värk nagu Liis ütleb.

 Hanelaboratoorium

Ämbik punub rarivõrku!