Väina tammile jõudes kammisin nähtavad alad läbi (lõunapoolset väina osa takistas vaatlemast ere päike) ja sain natuke liigilisa: hallhaigur, jääkosklad, väikekosklad, tuttpütid, hallhaned, tuttvardid, punapea-vardid, väikeluiged, rääkspardipaar ja kamp jõgitiirusid. Viimastest oli miskipärast eriti hea meel.
Pühapäeva hommikupoolikul tõmbas Suuremõisa lahe poole. See on soostunud ja roostunud jäänukärv, mille veepeegel iga aastaga väiksemaks jääb. Veelindudele siin meeldib, sest inimesed selle mõttetu lombi juurde eriti ei kipu ja mõnusat vesist roostikku on ca 17 hektarit. Käisin seal juba reede õhtul, nägin mõned piilpardid, laugud ja kuulsin ära sookured ja taevajaara (Muhu k. tikutaja), aga õhtupäike näitas rohkem siluette ja segas määramist. Hommikul oli päike õigest suunast, ja lahele liginedes rõõmustasid mind luitsnokad. Rootsiitsitaja sikutas hundinuiadelt pesamaterjali ja laugud jagelesid. Natuke häälest ära instrumendiga andis enda kohalolekust märku ka lahelehm (Suuremõisalaste keeli hüüp). Varsti ilmus välja merikotka paar, ja korraks oli näha ka isast roo-loorkulli.
Aga rähnidega on siin Muhu otsas seekevad kitsas käes, seni on ainult üksikud suur-kirjud kõrva jäänud. Selguse sain ka ühele kummalisena tundunud tühikule siinsete metsade kõlapildis – Muhus jt. saartel on puukoristaja harulduseks.
Ahjaa, rästikud on ka üles ärganud – üks peesitas mõnusalt, teine oli juba autoteel viga saanud.
p.s. Aprillis olen oma pesa ümbruses kokku vaadelnud 7 tundi, kilomeetreid vast 15 ja liike + 40 .Loodrite värk. Järgmine kord ehk juunis...
No comments:
Post a Comment