Märtsi kuu jooksul ei saanud me perekondlikel ja sotsiaalsetel põhjustel väga ühiseid retki planeerida ning otsustasime ette võtta mõned iseseisvad retked, mis tõid kaasa ka mõningased ökolistide erinevused. Viimasel nädalavahetusel tekkis aga võimalus üheks pikemaks jalutuskäiguks (ämmal algas puhkus). Monika poolt suured plaanid valmis sepitsetud seadsime laupäeva hommiku päikesetõusul sammud lõunasse. Ülenurmelt sai kirja linavästrik. Suurtes kogustes oli hanesid SW suunal põldudele toituma lendamas. Vana-Kuustest kaugemal kohtas aga hanesid üsna harva. Kõrkküla põldudelt metsvindi parvest lisasid otsides, eskorditi üks potentsiaalne otsitu raudkulli küüniste vahel viimase pessa. Liigilisa tuli alles Voorekülas, kus pesal askeldas üks valge-toonekurg. Pisut peale Vastse-Kuustet oli kurgi pesal juba kaks. Paari moodustasid ka Valgemetsa tee ääres ringi lendavad musträhnid. Pisut edasi tuli aga meie antud päeva retke parim öko - karvasjalg-viu. Pisut enne Taevaskoda sai kirja panna veel hoburästa paari ning sellega tuli ka päev lõppenuks lugeda. Esimese päeva kilometraaž seega 42 km.
Hommikul ajasime end varakult jalule. Natuke oli küll kahju, et linnade linnurallist osa võtta ei saanud, kuid mõttes olime siiski Tartus ning pöidlad pihus. Praktikas asusime aga Ahja jõelt aasta lindu otsima, kes ei lasknud end kaua oodata. Väikse Taevaskoja serval tegutseski kaluripaarike. Oli veel õrn lootus kohata vesipappi, aga nähtavasti jäime selleks siiski umbes nädalajagu hiljaks. Ökoliikideks sai veel vormistatud jõel ujuv jääkoskel ning laulurästad. Esimene kohtumine käblikuga pakkus aga vaatepilti omaette. Jõe kaldalt kostis kõva käbliku hädakisa. Linnu kaadrisse saanud, selgus ka põhjus - otse käbliku alt ronis jõest välja mink. Lõunasse samme seades panustasime tegelikult üsna palju paisjärvele ja veelindudele, kuid selgus kurb tõsiasi, et Saesaare oli alles täiesti kõva jääkatte all. Jää vastupidavust kinnitas ka järve ületav tuhkur. Päeva lõpetas häälekas roo-loorkull ning ainult poolele reisiseltskonnast end kuuldavaks teinud värbkakk. Taastumispäeva kilomeetreid 18.
Kolmas päev oli siis kõige olulisem. Et kenasti ökoralli reeglitest kinni pidada, tuli kondid alguspunkti omal jõul tagasi vedada. Siinkohal mainiks ära, et värskematel teelõikudel ei ole arvestatud maantee pervel kõndivate inimestega. Asfaltkate on venitatud laiemaks ning selle servas puudub kõndimislaiune pehmem kruusa-liiva riba, mis ei mõju jalgadele just kõige värskendavamana. Seetõttu valisime tagasiteeks ka pisut kõrvalisemad rajad. Taevaskojast Kiidjärvele jalutades saime lõpuks kirja mänsaku ning kohtusime taas ühe roo-loorkulliga. Kiidjärve veesilmal aga midagi uut silma ei hakanud. Põnevaimaks vaatluseks seal kandis jäi suur metsvintide parv, kelle loendamiseks tuli hakata juba esimesi neljakohalisi arve kasutama. Pisut väiksemat talvikeste parve tülitanud raudkull jäi sel korral meie pilgu all kõhutäieta. Enne Vastse-Kuustet lendas mööda taas roo-loorkull. Sel korral juba koos paarilisega. Tsõõrikjärvel peatust tehes langes järvele väikekoskla paar, kes jätkas peatselt lendu lõuna poole. Ilmselt oli ilm neilegi vilu. Uniküla põllud üllatasid esmalt mitmesaja pealise hallrästa parvega, kuid see polnud kõik. Üle lendas ka kaljukotkas, kes tõi juba väsima kippuvatesse jalgadesse tubli koguse reipust juurde. Roiu servalt saime kirja öko-hallrähni. Juba kodusesse Aardlapalusse jõudnud lisandusid nimekirja ka loojuvas õhtus ringi lendav väikeluik ning kalakajakas. Kolmandal päeval tuli kilomeetreid kokku 46.
Kogu retke jooksul kohtasime tosinat hiireviud küll jahti pidamas küll lennul kurameerimas. Kõlavalt laulsid põldudel lõokesed ning metsvinte olid üldse kõik kohad täis. Suhteliselt hõredad olid aga kiivitajate rivid. Põnevaks vaatluseks võiks lugeda ka Kurepalu servas kaks lähestikku asuvat rähni sepikoda.
Te ikka karmid rändurid
ReplyDeleteUskumatud kilomeetrid jalgsi matka kohta, mul oleks rattaga see paras ring olnud.
ReplyDelete