Viimased nädalad on kujunenud kirjatööde tõttu õige tubaseks. Nii polegi veebruaris veel ühelegi tõsisele ökoretkele jõudnud ja kuigi kodukontori aknast on nähtud korduvalt kanakulli ning metsvinte, siis mõlemad neist on juba jaanuarikuust saadik kirjas.
Täna tundsin, et tuulutust on vaja. Esimesed teated kevadekuulutajatest Lääne-Saaremaal andsid veidi lisaindu. Seadsin sammud Jaama oja suudme suunas, kuhu varakevadel saabujaid meelsasti koguneb. Läbi linna astudes oli kuulda palju lauluhoos tihaseid, kel suur kevad juba südames. Aeg varsti pesa punuma hakata.
Kesklinnas kisavad hõbekajakad. Neid on selgelt juurde tulnud ning see on esimene märk, et linnud on juba liikvel. Jaama oja suudmes võtab vastu päris korralik kajakamöll. Üllatuseks on kõige enam kalakajakaid, keda loen kokku ligi 50 isendit. Leian ka kolm naerukajakat, kuid need on talvesulestikus linnud ning neid ei saa õigeteks kevadekuulutajateks veel pidada. Veesilmas ujub ka kaks vana kühmnokk-luike. Roohabekat on samuti kuulda, vilksamisi õnnestub näha kahte isaslindu.
Tagasiteel läbi linna valin veidi teised tänavad. Korraga maandub puulatva 35-isendiline urvalindude salk. Kiirelt hakkan siit hele-urvalindu või muud põnevat vintlast otsima. Üks heledam urvalind hakkabki silma ning saan temast ka mõned kehvad pildid, sest lind on kõrgel ja ilm nii hall kui see ühel veebruarikuu päeval üldse olla saab. Nii juhtubki, et isegi kodus pilte uurides jääb selle tegelase liigimäärang lahtiseks. Urvalinnud varieeruvad oma sulestikus niivõrd palju, et sageli on hele-urvalinnu määramine paras peavalu. Nii jääbki pooleteisetunnine jalutuskäik liigilisata. Aga kui veel nädala jagu plusskraade lubab, siis on kindlasti õige pea Lääne-Eestisse ka esimesi kevadekuulutajaid oodata. Tõotab taaskord tulla fenoloogiliselt väga põnev kevad.
No comments:
Post a Comment