Maret - Linnujaht

No küll mõnel ikka veab. Olen parajalt kade. Veebruari 79 km ja 21 tunni jooksul olen tuvastanud ainult ÜHE sel aastal nägemata liigi. Selle kommentaari salvestasin õhtul, kui paras pikk jalgsirännak Padise poole juba tehtud oli. Eks siis kogun kilomeetreid ja tunde ja kauneid kohtumisi juba nähtud linnurahvaga. Aga täna, 12.02.14, rändasin siis "linnuliigi näljasena" Keila valla maadele. Lõunasadama ja Paldiskile kuuluv ala tavapäraselt veebruaris üsna linnuvaba, aga kae näe imet. Täna võttis see kant mind vastu tuhandete sõpradega, mis sest, et sel aastal juba kohatutega. Vaatamata sandile ilmale, Lõunasadama randa jõudes, tervitas mind esmalt paarisaja pealine värvuliste parv, vist urvalinnud. Ja meri oli täis luiki, tuttvarte, sinikaelu, sõtkaid. Marssisin koos oma linnupeletaja, Alaska malamuudi Murphy´ga pea Padise valda välja. Terve Paldiski laht oli hämmastavalt linnurohke. Mulle tuvastamata liike siiski polnud. Hämmastavalt palju oli pisiperedega lauluiki. 12 vanalindu ja lapsed (tibude määramisel pole veel osav). Aga kõik tegelased olid hetkel Paldiski piirest väljas, Keila mail, ma ju Paldiski fänn. Panen vist loetu ka elurikkusesse, kuigi tundub, et murran truudust Pakrile. Järjekordne "lootusetu lind", keda noppimaläksin, oli kormoran, ja JÄLLE POLNUD. HÄBENEMATUS. Miks linnud mind reedavad? Kui veel külma tuleb, lähen oma sportkelgu ja koera abil Vasalemma jõe suudmest imesid otsima.