Sellist Vabariigi aastapäeva annab meenutada. Väljas on kevadisem kui aprilli alguses. Seepärast otsustan ka ise tunnikese Haapsalus ringi jalutada ning vaadata, kas mõni kevadekuulutaja ka end juba ilmutab.
Esimest märki kevadest näeb juba kesklinnas Vanal kalmistul. Tosina jagu künnivareseid on oma pesadel lärmamas. Sel talvel ei õnnestunudki künnivarest Haapsalus kohata ning nii saan siit oma esimese veebruarikuise ökopunkti.
Järgmiseks jõuan Jaama oja suudmele. Siin on juba päris mõnusalt lahtist vett ja ka esimesi veelinde võib näha - paarkümmend sinikael-parti, üksik isane sõtkas, jääkoskla paar ning kümme kühmnokk-luike. Veelinde jälgides rõõmustab mind rändava lõokese häälitsus. Kokku näen tunni aja jooksul seitset põhja suunas rühkivat põldlõokest (suurimas salgas möödub 3 lindu). Olgu võrdluseks ära öeldud, et mullu sain esimese põldlõokese kirja alles 17. märtsil (!).
Jaama oja suudme roostikus pinistab ka paar roohabekat, keda olen sel talvel siin juba varemgi kohanud. Muud põnevat sellel ökotiirul leida ei õnnestu, kuid kolmanda uue ökopunkti saan kodus diivanil kohvi nautides. Nimelt kuulen korraga kahte lärmakat laululuike, kes üle linna lendavad ja püüavad lahel ilmselt mõnd lahtist veesilma leida.
Nüüdseks olen aasta algusest ökoretkedele panustanud 25 vaatlustundi (neist 4 veebruaris) ning selle ajaga kirja saanud 58 liiki.
No comments:
Post a Comment