Maret - Kadunud linnud

Linde olen jaanuarikuu kõikidel päevadel vaadelnud. Tunde ja kilomeetreid pole küll täpselt arvestanud, kuid alla tundi ega 4 kilomeetrit ükski päev ei jää. Pikim matk oli Lahepere lahele, 17 km. Lindude poolest retk täielikult ebaõnnestus, mitte ühtki sel aastal nägemata liiki. Ehk isegi mõnda nägin, aga ei suutnud tegelasi tuvastada. Lumi kriuksus nii kõvasti ja peletas linnud eemale. Arvan, et olen sel aastal minimaalset 50 tundi taevast ning merd passinud ja vähemalt 180 kilomeetrit läbi marssinud.

Olen meeleheitlikult otsinud porri, puukoristajat, pöialpoissi ja siidisaba, kes on siin täiesti tavalised elukad, kuid nüüd on minu eest peitu pugenud. Kõik varasemad kohtumispaigad olen korduvalt läbi rännanud, aga mida pole, on otsitavad linnud. Sama kummaline lugu on krüüsliga. Aastat poolteist tagasi kui ma veel vaatlusi kirja ei pannud, nägin krüüslit korduvalt ja ka lähedalt. Elurikkusesse aga seda tibu polegi mul õnnestunud kirja panna.

Preemiapunktina lendas täna kanakull must üle. Kui teda puude vahelt tulemas nägin, mõtlesin veel, mida üks noor hõbekajakas puu otsas tegi.... Kajakast sai lähenedes kanakull. Ma polnud nii lähedalt enne kanakulli näinud. Igavene jurakas oli, ju siis emaslind. Meie kohalik raudkull tundub tast poole väiksem. Tegelikult sumasin metsatukka just linnuhääle pärast.

Jaanuari viimast linnuvaatlust häirisid järjekordselt kaitseväe laskeharjutused ja üks helikopter, kes mind kontrollis. Olen ju ennegi koos koeraga ootamatult lahingumöllu sisse sattunud.