Hommikul õue astumisele järgnev vajas veidi vaagimist. Jõudsin otsusele,
et sellise tuulega Kablisse esimeste ränduritega koos külmetama siiski
ei lähe. Täna ju Pärnus uhke sünnipäevapidu, vaatan lindude vahelt
hoopis veidi seda.
Kui kohale jõudsin, oli pidu juba alanud.
Pargis võis kuulda hoogsat puhkpilliorkestri mängu, millele varesed
kõvasti kaasa kraaksusid. Asja lähemalt uurides selgus ka põhjus –
orkester saatis mälestusmärgile pärgade panemist, varesed aga
kassikakku, kes istus ühel kuuseoksal peotäis kunagi kraaksunut
küünistes. Pasunakoor taustal, karjuvad varesed ja puu all patrullivad
politseinikud, pluss neile lisanduv linnuhuviline, olid piisavaks
põhjuseks, et soliidne sulgkõrvakeste kikitamine ette võtta ja nii
kerget ärritust välja näidada. Sedavõrd auväärseid külalisi ei näe
Pärnus tihti. Olen ise linnas vaid kolmel korral kassikakku kohanud.
Pidustustest
piisas ja seadsin sammud linnast välja. Eesmärgiks Pärnu jõel lähimaid
vesipapile sobivaid paiku külastada. Tammistes oli koolmekoht kinni ja
vantsisin Sindi paisuni. Polnud pappi sealgi. See-eest oli jätkuvalt
kohal Jaagu poolt varem leitud väikepütt.
Tagasiteel üllatas
linnapiiril veel mõtusekukk. Paistis teine täitsa mõistuse juures
olevat. Kunagi oli piirkonnas tõenäoliselt ka mäng, viimastel
aastakümnetel pole seal liigist midagi kuulda olnud ja Pärnus kohtab
regulaarselt vaid hullunuid.
Muudest uutest jalutamisliikidest
kohtasin veel väike-kirjurähni, talvikest ja loomulikult rändseid
põldlõokesi. Igati muhe ökoretk ja tore pidupäev.
Head sünnipäeva meile kõigile!
Tuesday, 25 February 2014
Monday, 24 February 2014
Monika ja Urmas - Sünnipäev
Vabariigi sünnipäeva puhul mõtlesime ka ühe pikema jalutuskäigu ette võtta. Kevad on suure hooga peale vajumas (eile oli juba esimesi rähnitrummeldusi kuulda) ning kuna on kuulda olnud, et mõned kiivitajad juba agaralt põhja poole rühivad, tuli huvi kaeda, kas Tartu lähistelgi mõni põllule peatuma jäänud. Esimese põnevama linnuna jäid kõrva hoopis põldlõokesed, keda meie retke esimesel poolel lendas 1-2 isendi kaupa üle vähemalt 20. Haage lähistel Kikkaojal jäi silma üsna kentsakas tegelane sinikaelade seltskonnast (justkui sinikael oleks vesipapiga vallatlenud [Pildil]) ning tee pervelt tõusid lendu ka paar talvikest, kes olid meie jaoks ka ühtlasi ökopunktiks. Hiljem ristus meie tee veel paaril korral ca 10-pealise salgaga. Kurvitsa teed mööda Ilmatsallu jalutades jäi silma-kõrva vähemalt 10 rongapaari küll põldudel toitumas, mängeldes lendamas kuid ka pesamaterjali kokku kandmas. Ilmatsalu linnurada oli üsna tihedalt täis inimesi, keda vaba päev värskesse õhku meelitanud. Tegime linnutornis väikese peatuse ja asusime koduteele. Rahingelt saime päeva kolmanda ökopunkti - neli kuldnokka siblis üha rohelisemaks muutuva muru sees usinalt ringi. Pisut enne Tartusse tagasi jõudmist kohtusime teed ületava mutiga, kel ilmselt samuti kevad südames ja rändeplaanid peas. Kiivitajad põldudelt jäid aga leidmata. Eks paar päeva läheb veel vist aega. Koju jõudes oli taldade alla jäänud 31km ja mõnus rammestus, et viimaseks linnuvaatlusetapiks valmistuda - pingviinide paraad tugitoolist.
Jalgsikilomeetreid aasta algusest: 217Liike: 40
Sinikael-part (Anas platyrhynchos)
Ukker - Ilmatsalu
Vabariigi aastapäeva tähistan 32 km rattaretkega Tartu lähistel.
Hommikul otsin veel puuduvaid metsaliike ja uurin paiku, kus pole
varem käinud. Paari tunniga saan kirja 3 musträhni, 1 pisirähni, 1
laanerähni, 1 suurkirju (vaid 1!), 1 hallpea. Lisaks poseerib
värbkakk ja tihaste osakond on väga häälekas. Uskumatu, et nii
lähedal on häid linnukohti, mida varem autoga liikudes tähele ei
ole pannud. Eks oma koduümbruse põhjalik läbisorimine ongi selle
ürituse üks peaprioriteete.
Varsti helistab Raudmees ja uurib mu trajektoori. Kohtume Ilmatsalus ja teeme siin tunnise staiamise. 2008. a. sooja kevade saabumisrekordid lüüakse tänavu vist kõik uppi. Saame meiegi mitmeid häid fenovaatlusi kirja – varased lauluiged ja sõtkad kohal ning vähemalt 17 lõokest rändel. Lõokest kuuleb täna juba kõikjal ja ka rändavad hallrästad on tavalised. Lisaks leiab Raul suure parve nurmkanu (25 is) ja saan ka liigi kirja. Lisaks näen mõned viud ja merikotkad. Raudmees on ka meie eilse tuuletallaja taas üles leidnud. Ei tea, on ta siis saabuja või talve üle elanud isend. Lisaks saan täna ka esimese tõsisema trauma kirja, kui jäisel teel ratas alt läheb. Kui ei tapa, siis teeb tugevamaks!
Statistika näitab mul hetkel 235 km, 53 liiki ja 33 tundi. Raulil üle 600 km läbitud – tehke järele!
Musträhn (Dryocopus martius), Vorbuse, 24.2.2014
Varsti helistab Raudmees ja uurib mu trajektoori. Kohtume Ilmatsalus ja teeme siin tunnise staiamise. 2008. a. sooja kevade saabumisrekordid lüüakse tänavu vist kõik uppi. Saame meiegi mitmeid häid fenovaatlusi kirja – varased lauluiged ja sõtkad kohal ning vähemalt 17 lõokest rändel. Lõokest kuuleb täna juba kõikjal ja ka rändavad hallrästad on tavalised. Lisaks leiab Raul suure parve nurmkanu (25 is) ja saan ka liigi kirja. Lisaks näen mõned viud ja merikotkad. Raudmees on ka meie eilse tuuletallaja taas üles leidnud. Ei tea, on ta siis saabuja või talve üle elanud isend. Lisaks saan täna ka esimese tõsisema trauma kirja, kui jäisel teel ratas alt läheb. Kui ei tapa, siis teeb tugevamaks!
Minu "ämblik"
Statistika näitab mul hetkel 235 km, 53 liiki ja 33 tundi. Raulil üle 600 km läbitud – tehke järele!
Tarvo - lõokeste ränne
Sellist Vabariigi aastapäeva annab meenutada. Väljas on kevadisem kui aprilli alguses. Seepärast otsustan ka ise tunnikese Haapsalus ringi jalutada ning vaadata, kas mõni kevadekuulutaja ka end juba ilmutab.
Esimest märki kevadest näeb juba kesklinnas Vanal kalmistul. Tosina jagu künnivareseid on oma pesadel lärmamas. Sel talvel ei õnnestunudki künnivarest Haapsalus kohata ning nii saan siit oma esimese veebruarikuise ökopunkti.
Järgmiseks jõuan Jaama oja suudmele. Siin on juba päris mõnusalt lahtist vett ja ka esimesi veelinde võib näha - paarkümmend sinikael-parti, üksik isane sõtkas, jääkoskla paar ning kümme kühmnokk-luike. Veelinde jälgides rõõmustab mind rändava lõokese häälitsus. Kokku näen tunni aja jooksul seitset põhja suunas rühkivat põldlõokest (suurimas salgas möödub 3 lindu). Olgu võrdluseks ära öeldud, et mullu sain esimese põldlõokese kirja alles 17. märtsil (!).
Jaama oja suudme roostikus pinistab ka paar roohabekat, keda olen sel talvel siin juba varemgi kohanud. Muud põnevat sellel ökotiirul leida ei õnnestu, kuid kolmanda uue ökopunkti saan kodus diivanil kohvi nautides. Nimelt kuulen korraga kahte lärmakat laululuike, kes üle linna lendavad ja püüavad lahel ilmselt mõnd lahtist veesilma leida.
Nüüdseks olen aasta algusest ökoretkedele panustanud 25 vaatlustundi (neist 4 veebruaris) ning selle ajaga kirja saanud 58 liiki.
Sunday, 23 February 2014
Sander - Esimesed saabujad
Sai täna jälle pikem rattasõit ette võetud ja kevadlinnukesi otsima mindud. Päev kulges vägagi hästi ja tulemuste üle võis vägagi rahule jääda. Esimesed liigid tulid juba koduuksel (ronk ja urvalind). Nädala algul oli juba kuulda esimestest saabujatest Sõrve säärel ja hiljem ka siinkandis Haeskas. Võtsingi suuna siis sinnakanti, kus marsuut kulges Haapsalu-Mägari-Ahlid-Panga-Haeska ja Haapsalu tagasi.
Listist olid puudu veel kaks tihaseliiki (saba- ja salutihane). Esimeseks saigi sabatihaste salk ära nopitud Haapsalu liinapiirilt, suunaga Valgevälja poole ning liikudes ca. 3km edasi tuli ka salutihane ära. Järgmiseks liigiks oligi juba esimene saabuja käes, Mägari põllult õnnestus ülesse leida kiivitaja. Edasi kulges suund Väikse ja Suure-Ahli peale, kust tuli ka ära teine saabuja, põldlõoke kes üle minu lendas ja häält tegi, näha ei õnnestunud. Samas kohas olid veel hiireviu ja talvike. Sealtkandist kuni Haeskani oli suhteliselt kurnav, kuna tee oli sopane ja vajuv ning tuul oli vastu, see kõik tegi sõidu väga venivaks ja väsitavaks. Ennem Haeskat õnnestus veel Puiatus üks ohakalinnu salk ära näha ning Haeska külla jõudes ning suunaga tagasi Haapsalu poole minnes sai veel kuuse-käbilindu kohatud. Sõit tagasi kulges juba maanteel ja tuul oli tagant, aga ise see eest ikkagi juba väsinud, kuigi tulemustega jäin väga rahule ja ilm oli suhteliselt ilus.
Teel tagasi kohtasin Parilas juba nähtud kiivitajat, aga seekord oli neid 14 :)
Listist olid puudu veel kaks tihaseliiki (saba- ja salutihane). Esimeseks saigi sabatihaste salk ära nopitud Haapsalu liinapiirilt, suunaga Valgevälja poole ning liikudes ca. 3km edasi tuli ka salutihane ära. Järgmiseks liigiks oligi juba esimene saabuja käes, Mägari põllult õnnestus ülesse leida kiivitaja. Edasi kulges suund Väikse ja Suure-Ahli peale, kust tuli ka ära teine saabuja, põldlõoke kes üle minu lendas ja häält tegi, näha ei õnnestunud. Samas kohas olid veel hiireviu ja talvike. Sealtkandist kuni Haeskani oli suhteliselt kurnav, kuna tee oli sopane ja vajuv ning tuul oli vastu, see kõik tegi sõidu väga venivaks ja väsitavaks. Ennem Haeskat õnnestus veel Puiatus üks ohakalinnu salk ära näha ning Haeska külla jõudes ning suunaga tagasi Haapsalu poole minnes sai veel kuuse-käbilindu kohatud. Sõit tagasi kulges juba maanteel ja tuul oli tagant, aga ise see eest ikkagi juba väsinud, kuigi tulemustega jäin väga rahule ja ilm oli suhteliselt ilus.
Teel tagasi kohtasin Parilas juba nähtud kiivitajat, aga seekord oli neid 14 :)
Läbitud sai 44km ja aega kulus selleks 5h ning liike lisandus 10.
Tuesday, 18 February 2014
Ukker & Raul - Tartu
Kuna lõokesed ja kiivitajad trügivad juba Lääne-Eestisse, siis kavatsesime Raudmehega kah oma Google Earthi ämblikke laiemaks kasvatada. Kilomeetreid tuli mul 22, Raulil 30+. Liike nägime täna 26. Marsa kulges Raadilt Veerikule. Parimad hitid oli suurnokk, pisirähn ja tammerähn Raadil. Lõunakeskuse lähistel lendas kanakull. Tihased lõugavad kõikjal juba nagu segased ja lähipäevil maandub ilmselt ka Tartu kanti esimene lõoke.
Tamme-kirjurähn (Dendrocopus medius) Raadil
Monday, 17 February 2014
Ranno – Kirna talilinnurajalt
Veebruari teine pool on mul juba 15 aastat olnud
talilinnuloenduse aeg, kuna selle kahe nädala jooksul tuleb ära teha kevadloendus. Laupäeval olid loenduse läbiviimiseks
tingimused ideaalsed – vaikne, mõned külmakraadid, metsas märjemad kohad
külmunud ja lumi ei seganud käimist. Nii asusingi kohe peale päikesetõusu rajale,
lootes ka ökoarvestuses lisa saada. Raja pikkus on mul veidi üle 10 kilomeetri
ja mööda põlde ja metsi jalutades läheb aega tavaliselt 4 tundi.
Retke esimeseks liigiks osutus üllatuslikult värbkakk, kelle laulu
metsast kostis. Värbkakk on mul siiski juba jaanuarist kirjas. Ilm oli kevadine
ja linnud ka seepärast aktiivsed - trummeldasid rähnid, laulsid tihased,
porrid, leevikesed. Ka hallõgija lasi põõsa ladvas laulu. Kokku sain rajalt kirja 31 liiki. Uusi ökoliike
lisandus 8 - siisike, põhjatihane, valgeselg-kirjurähn, hallõgija, hiireviu,
kodutuvi, laanerähn ja laanepüü. Jõed on siiski veel jääs ja sealt liigilisa ei
tulnud. Ökoliike on sel aastal nüüd kokku 33 ja kilomeetrid kokku 16.
Sunday, 16 February 2014
Monika ja Urmas - Rähne otsimas
Kui jaanuaris sai igal laupäeval ja pühapäeval tehtud vähemalt 10 km ring, siis sel kuul on mitu korda tulnud retk edasi lükata ning hetke seisuga on meil jalgsikilomeetreid kokku kogunenud veebruari kuus kõigest 48. Pikimaks jalutuskäiguks on tänane 19 kilomeetrine retk ümber Annelinna Raadile. Annelinna servast oli muidugi suurimaks lootuseks seal mitme linnuhuvilise poolt juba nähtud musträhni kohata, kuid nagu tavaks saanud, ei õnnestu meil üldiselt teiste poolt kohatud linde üles leida. Eelmine aasta oli sealne musträhn meil üheks esimestest liikidest. Ökolistile lisa siiski tuli. Annelinna Selveri taga tegutses üks kanakull täpselt nii nagu kohtasime teda seal ka eelmine kevad. Edasi liikusime Rahumäe kalmistule, kuhu sel aastal veel jõudnud ei olnudki. Pilt oli oodatust vaiksem, kuid ühe kuuse seest leidsime siiski ökolistile lisaks pöialpoistega tüli noriva musttihase. Kruusaaugust ja Raadi kalmistult oleks väga tahtnud täna oma rähnilistile lisa saada (hallrähn, tamme-kirjurähn), kuid ilm kiskus üsna sajuseks ning kellaegki hiliseks. Teele minekki oli lõunasse veninud. Lohutasime end sellega, et õige rähnihooaeg alles ees. Viimaseks ponnistuseks proovisime veel juba hämarduma kippuvas päevas Toomemäelt hilist tamme-kirjurähni või varast kodukakku (sel aastal oleme teda juba neljal korral hilisõhtuti kuulamas üritanud käia, kuid seni tulutult) kuulda, kuid ebaõnnestus seegi käik. Hoolimata sellest, et soovitud liigid jäid kohtamata ning ilm üsna niruks kiskus, oli retke lõpuks siiski meel muhe ning sammgi reibas - tervislik ökoretk täitis oma eesmärki.
Jalgsi läbitud ökokilomeetreid aasta algusest: 162
Liike: 37
Friday, 14 February 2014
Kaarel - Tartu
Eelmine nädalavahetus
võtsin ette jalgsiretke Raadi poole. Toomemäel tegutsesid häälekalt
kaks tamme-kirjurähni. Viimaste nädalate jooksul on nad siin kogu
aeg paigal olnud, loodetavasti jäävad ka pesitsema. Järgmiseks
huvitavaks vaatluseks olid 8 kuldnokka Botaanikaaias. Kevadel näeks
seda liiki iga retk, aga juba talvel ökopunkt kätte saada on päris
tore. Raadi kalmistu ja aedlinn rõkkas tihaste laulust, aga ühtegi
huvitavamat tegelast silma ei jäänud. Linnast juba natuke väljas,
Vahi alevikus, tegutses suurem, 50 isendiline, rohevintide parv.
Nende lähedalt õnnestus leida ka suurnokk-vint, samuti päris hea
talvine vaatlus ja minu 46. ökopunkt. Siin hiljuti tegutsenud
nurmkanade salka paraku ei õnnestunud üles leida. Kilomeetreid kogunes 9,6.
Nädala sees tekkis
tunne, et oleks vaja ennast tuulutada. Jalgsiretke ulatuses on kogu
ümbruskond üle vaadatud ja uute liikide leidmine ebatõenäoline.
Seega ei jäänud muud üle kui jalgratas uuesti välja ajada. Võtsin
suuna Aardla poldrile. Üllatuseks olid isegi Aardla poldri väikesed
teed lahti sulanud ja suht tahedad. Nii saigi neid mööda
navigeeritud. Paraku üleujutatud kohtades oli endiselt paarkümmend
sentimeetrit jääd. Ühel sellisel kadus ratas alt ära ja maandusin
väga valusalt sabakondi peale. Midagi päris katki vist ei läinud
nii et sain edasi sõita, aga kummardumine ja muud painutusharjutused
põhjustavad veel ka täna korralikku valu. Aardla poldrilt võtsin
suuna Luunja poole. Vaatasin üle tee peale jäävaid lahti sulanud
ojakesi, aga ühtegi jäälindu või vesipappi ei leidnud. Ainukese
uue liigi sain Vana-Kastrest, kus õnnestus lõpuks ökoretke käigus
kohata talvikesi. Koju jõudes näitas odomeeter selle aasta suurimaid numbreid 39,6 km.
Harilik karikseen veebruaris |
Thursday, 13 February 2014
Tarvo - õhus on kevadet
Viimased nädalad on kujunenud kirjatööde tõttu õige tubaseks. Nii polegi veebruaris veel ühelegi tõsisele ökoretkele jõudnud ja kuigi kodukontori aknast on nähtud korduvalt kanakulli ning metsvinte, siis mõlemad neist on juba jaanuarikuust saadik kirjas.
Täna tundsin, et tuulutust on vaja. Esimesed teated kevadekuulutajatest Lääne-Saaremaal andsid veidi lisaindu. Seadsin sammud Jaama oja suudme suunas, kuhu varakevadel saabujaid meelsasti koguneb. Läbi linna astudes oli kuulda palju lauluhoos tihaseid, kel suur kevad juba südames. Aeg varsti pesa punuma hakata.
Kesklinnas kisavad hõbekajakad. Neid on selgelt juurde tulnud ning see on esimene märk, et linnud on juba liikvel. Jaama oja suudmes võtab vastu päris korralik kajakamöll. Üllatuseks on kõige enam kalakajakaid, keda loen kokku ligi 50 isendit. Leian ka kolm naerukajakat, kuid need on talvesulestikus linnud ning neid ei saa õigeteks kevadekuulutajateks veel pidada. Veesilmas ujub ka kaks vana kühmnokk-luike. Roohabekat on samuti kuulda, vilksamisi õnnestub näha kahte isaslindu.
Tagasiteel läbi linna valin veidi teised tänavad. Korraga maandub puulatva 35-isendiline urvalindude salk. Kiirelt hakkan siit hele-urvalindu või muud põnevat vintlast otsima. Üks heledam urvalind hakkabki silma ning saan temast ka mõned kehvad pildid, sest lind on kõrgel ja ilm nii hall kui see ühel veebruarikuu päeval üldse olla saab. Nii juhtubki, et isegi kodus pilte uurides jääb selle tegelase liigimäärang lahtiseks. Urvalinnud varieeruvad oma sulestikus niivõrd palju, et sageli on hele-urvalinnu määramine paras peavalu. Nii jääbki pooleteisetunnine jalutuskäik liigilisata. Aga kui veel nädala jagu plusskraade lubab, siis on kindlasti õige pea Lääne-Eestisse ka esimesi kevadekuulutajaid oodata. Tõotab taaskord tulla fenoloogiliselt väga põnev kevad.
Maret - Linnujaht
No küll mõnel ikka veab. Olen parajalt kade. Veebruari 79 km ja 21 tunni jooksul olen tuvastanud ainult ÜHE sel aastal nägemata liigi. Selle kommentaari salvestasin õhtul, kui paras pikk jalgsirännak Padise poole juba tehtud oli. Eks siis kogun kilomeetreid ja tunde ja kauneid kohtumisi juba nähtud linnurahvaga. Aga täna, 12.02.14, rändasin siis "linnuliigi näljasena" Keila valla maadele. Lõunasadama ja Paldiskile kuuluv ala tavapäraselt veebruaris üsna linnuvaba, aga kae näe imet. Täna võttis see kant mind vastu tuhandete sõpradega, mis sest, et sel aastal juba kohatutega. Vaatamata sandile ilmale, Lõunasadama randa jõudes, tervitas mind esmalt paarisaja pealine värvuliste parv, vist urvalinnud. Ja meri oli täis luiki, tuttvarte, sinikaelu, sõtkaid. Marssisin koos oma linnupeletaja, Alaska malamuudi Murphy´ga pea Padise valda välja. Terve Paldiski laht oli hämmastavalt linnurohke. Mulle tuvastamata liike siiski polnud. Hämmastavalt palju oli pisiperedega lauluiki. 12 vanalindu ja lapsed (tibude määramisel pole veel osav). Aga kõik tegelased olid hetkel Paldiski piirest väljas, Keila mail, ma ju Paldiski fänn. Panen vist loetu ka elurikkusesse, kuigi tundub, et murran truudust Pakrile. Järjekordne "lootusetu lind", keda noppimaläksin, oli kormoran, ja JÄLLE POLNUD. HÄBENEMATUS. Miks linnud mind reedavad? Kui veel külma tuleb, lähen oma sportkelgu ja koera abil Vasalemma jõe suudmest imesid otsima.
Monday, 10 February 2014
Sander - Esmane rattaretk
Et mitte liiga tahaplaanile jääda ja kodus niisama istuda, otsustasin ka selle aasta esimese rattasõidu ette võtta. Kuna õues on hetkel libe ja märg siis enamuse teest oli suhteliselt ekstreemne nagu Uku ka sellest kirjutas, kahel korral õnnestus risti tee peale libiseda, aga õnnelikult püsti jäädes. Sai peamiselt metsaliike otsima mindud ja lootuses ka röövleid ning rähne leida. Marsuut kulges järgmiselt: Haapsalu-Paralepa-Pullapää-Ungru-Kiltsi-Haapsalu-Valgevälja-Uuemõisa-Haapsalu. Paralepast tulidki esimesed viis uut liiki: puukoristaja, pöialpoiss ning 3 tihast (põhja,must ja tutt-tihane). Edasi kuni Pullapääni ja tagasi läbi Haapsalu kuni Valgeväljani kahjuks ei ühtegi lisa, kuigi lootsin teatud liikidele, röövlitest olemasolev merikotkas ainult ilmutas end ligidalt Pullapää tipus. Valgevälja ristilt suunaga läbi metsa Uuemõisa poole sai kätte porri, keda ka veel listis polnud. Järgmiseks liigiks osutus endalegi üllatuseks musträhn, keda küll ei osanud sellelt retkelt oodata, näha ei õnnestunud, aga iseloomulik ''kriuk-kriuk'' kostus ilusti ära. Ning peagi linna tagasi jõudes õnnestus veel ära noppida Uuemõisa alt pasknäär ning päris Haapsalu linnast salk siidisabasi, keda olin ka juba oma nimekirja oodanud. Selline kokkuvõte siis asja ette läinud pühapäevast.
Kokku läbisin 30 km ja aega kulus selleks 3,5 h ning uusi liike lisandus kokku 9.
![]() |
Minu ökopill :) |
Kokku läbisin 30 km ja aega kulus selleks 3,5 h ning uusi liike lisandus kokku 9.
Kaia - Tallinna risupesad
Kuigi viimase nädala jooksul on maha kõmbitud 24 km, siis liike lisandus ainult üks – kuuse-käbilind. Kolmene punt lendas üle ning tegi õnneks ka piisavalt häält. Muidu poleks osanud neile tähelepanu pööratagi. Hoolimata viletsast liigiskoori kasvust läks kaks u 6 km jalutuskäiku asja ette. Nimelt õnnestus metsatukkadest üles leida kohaliku kanakulli uus pesa, mille kohendamine tundus täies hoos olevat. Silma jäi veel üks pesa, mille omanik on tõenäoliselt kas kanakull või hiireviu. Pesa peal värskeid oksi veel polnud ja seega sel aastal kanakull seal ei tegutse. Kevade poole peab selle pesa igaks juhuks veel üle kontrollima. Muid tähelepanekuid veel.. Kõrvalisemates kohtades jalutades tuleb arvestada sellega, et koertega jalutajad oma neljajalgseid seal rihma otsas eriti ei hoia. Vaim peab olema valmis selleks, et kellegi bullterjer sulle peale tormab ja siis sulle sülle karata üritab. Tööle jalutades lugesin ühel hommikul puulatvadest 50 meetrisel lõigul 21 musträstast kokku. Üks väga hele rasvatihane jäi ka silma, kuid muidugi polnud sel hetkel fotokat kaasas.
![]() |
Kanakull sätib uut eluaset. |
Sunday, 9 February 2014
Ukker ja Raul - Ilmatsalu
Magan õndsat und ja unenägudes viirastuvad äsjasel Kesk-Ameerika retkel nähtud trogonid ja antpitad kui.... heliseb telefon. Raudmehe käskiv hääl kamandab taas üle pika aja rattatrenni. Seltsimehel olevat vaja veel 4 liiki rähne ja 5 liiki kakke metsast välja ajada. Mis seal's ikke. Kofeiinilaks sisse ja väntama. Libedatel metsateedel saab tõsiseid tasakaaluharjutusi tehtud. Õnneks traumadeta.
Ilm on selline kena märtsialguse oma. Ootaks juba esimest lõokest põllule. Siinkohal kaastundeavaldused Tartu Maratoni korraldajatele. Rändsematest lindudest näeme vaid siinmaile talve veetma jäänud künnivareseid ja Rahinge lautade juures ka kuldnokki (9 is). Rähnid ja kakud veavad meid alt, kuid röövlinnud esinevad kenasti. Harva näeb Tartumaal korraga kolme kanakulli (1 ad + kaks mängivat). Veider, et vähemalt üks mängivatest kanakullidest on noor - kas lindudel algab paarimiskäitumine juba 2a eas? Ei tea liigi pesitsusbioloogiast niipaljukestki. Lisaks kohtame ka 1 ad merikotkast ja 2 hiirekat.
Ise sain kilomeetrid nüüd 125'ni venitatud ja liike 42. Rauli kilomeetreid ja liike on niipalju, et ma nii suuri numbreid ei tunnegi.
Ilm on selline kena märtsialguse oma. Ootaks juba esimest lõokest põllule. Siinkohal kaastundeavaldused Tartu Maratoni korraldajatele. Rändsematest lindudest näeme vaid siinmaile talve veetma jäänud künnivareseid ja Rahinge lautade juures ka kuldnokki (9 is). Rähnid ja kakud veavad meid alt, kuid röövlinnud esinevad kenasti. Harva näeb Tartumaal korraga kolme kanakulli (1 ad + kaks mängivat). Veider, et vähemalt üks mängivatest kanakullidest on noor - kas lindudel algab paarimiskäitumine juba 2a eas? Ei tea liigi pesitsusbioloogiast niipaljukestki. Lisaks kohtame ka 1 ad merikotkast ja 2 hiirekat.
Noor kanakull (Accipiter gentilis), Rahinge, 9.2.2014
Ise sain kilomeetrid nüüd 125'ni venitatud ja liike 42. Rauli kilomeetreid ja liike on niipalju, et ma nii suuri numbreid ei tunnegi.
Tuesday, 4 February 2014
Maret - Kadunud linnud
Linde olen jaanuarikuu kõikidel päevadel vaadelnud. Tunde ja kilomeetreid pole küll täpselt arvestanud, kuid alla tundi ega 4 kilomeetrit ükski päev ei jää. Pikim matk oli Lahepere lahele, 17 km. Lindude poolest retk täielikult ebaõnnestus, mitte ühtki sel aastal nägemata liiki. Ehk isegi mõnda nägin, aga ei suutnud tegelasi tuvastada. Lumi kriuksus nii kõvasti ja peletas linnud eemale. Arvan, et olen sel aastal minimaalset 50 tundi taevast ning merd passinud ja vähemalt 180 kilomeetrit läbi marssinud.
Olen meeleheitlikult otsinud porri, puukoristajat, pöialpoissi ja siidisaba, kes on siin täiesti tavalised elukad, kuid nüüd on minu eest peitu pugenud. Kõik varasemad kohtumispaigad olen korduvalt läbi rännanud, aga mida pole, on otsitavad linnud. Sama kummaline lugu on krüüsliga. Aastat poolteist tagasi kui ma veel vaatlusi kirja ei pannud, nägin krüüslit korduvalt ja ka lähedalt. Elurikkusesse aga seda tibu polegi mul õnnestunud kirja panna.
Preemiapunktina lendas täna kanakull must üle. Kui teda puude vahelt tulemas nägin, mõtlesin veel, mida üks noor hõbekajakas puu otsas tegi.... Kajakast sai lähenedes kanakull. Ma polnud nii lähedalt enne kanakulli näinud. Igavene jurakas oli, ju siis emaslind. Meie kohalik raudkull tundub tast poole väiksem. Tegelikult sumasin metsatukka just linnuhääle pärast.
Jaanuari viimast linnuvaatlust häirisid järjekordselt kaitseväe laskeharjutused ja üks helikopter, kes mind kontrollis. Olen ju ennegi koos koeraga ootamatult lahingumöllu sisse sattunud.
Olen meeleheitlikult otsinud porri, puukoristajat, pöialpoissi ja siidisaba, kes on siin täiesti tavalised elukad, kuid nüüd on minu eest peitu pugenud. Kõik varasemad kohtumispaigad olen korduvalt läbi rännanud, aga mida pole, on otsitavad linnud. Sama kummaline lugu on krüüsliga. Aastat poolteist tagasi kui ma veel vaatlusi kirja ei pannud, nägin krüüslit korduvalt ja ka lähedalt. Elurikkusesse aga seda tibu polegi mul õnnestunud kirja panna.
Preemiapunktina lendas täna kanakull must üle. Kui teda puude vahelt tulemas nägin, mõtlesin veel, mida üks noor hõbekajakas puu otsas tegi.... Kajakast sai lähenedes kanakull. Ma polnud nii lähedalt enne kanakulli näinud. Igavene jurakas oli, ju siis emaslind. Meie kohalik raudkull tundub tast poole väiksem. Tegelikult sumasin metsatukka just linnuhääle pärast.
Jaanuari viimast linnuvaatlust häirisid järjekordselt kaitseväe laskeharjutused ja üks helikopter, kes mind kontrollis. Olen ju ennegi koos koeraga ootamatult lahingumöllu sisse sattunud.
Jaanuari kokkuvõte
1. jaanuaril kõlas
meie ökoralli stardipauk ning päris palju oli osalejaid, kes
ennast kohe aasta esimesel päeval linnuretkele sättisid.
Ilmastikuolud olid jaanuaris huvitavad. Esimene kuu pool olid
plusskraadid ja päris paljud rallitajad võtsid lindude otsimisel
appi jalgratta. Teine kuu pool aga jõudis talv kohale ja
termomeeter näitas pidevalt -15 ja -20 kraadist pakast. Külmalaine
ehmatas mõned rallitajad küll tubaseks aga suurem enamus käis
väljas edasi. Erilist ilmastikukindlust demonstreeris Raul, kes ei
pidanud paljuks rattaga -15 kraadise külmaga 35 kilomeetri
kaugusele vöötkakku bongama minna. Selle väljapaistva ökoteo
eest omistan Raulile tiitli „Raudmees“. Ta võib edaspidi oma
postituste pealkirja alustada tiitliga „Raudmees“ Raul ning
teised osalejad peavad tema poole pöördudes üles näitama suurt
lugupidamist ning samuti kasutama tema tiitlit „Raudmees“!
Meie ökorallitamine pälvis tähelepanu ka meedias.
Looduskalender.ee lehel ilmub umbes korra nädalas üks meie blogi
postitus ning aasta alguses oli ka üritust tutvustav intervjuu Kuku
raadio saates „Ilmaparandaja“. See kõlapind on meie ridadesse
toonud uusi osalejaid ning tänaseks on meil 27 ökorallitajat.
Seltskond on sama kirju kui tagaotsitavad linnuliigid, näiteks
kõigil 27 osalejal on erinevad eesnimed.
Jaanuari jooksul käis
eriti tihe rebimine edetabeli eesotsas, kus esikoha au käis nagu
kuum kartul käest-kätte. Esikoha maitse said suhu Uku, Tarvo, Raul
ja Maret. Kokku nägime kamba peale 91 linnuliiki. Ässasid (ainult
ühe linnuvaatleja nähtud liik) kogus kõige rohkem Pakri pangal
mereliike noppinud Maret.
Ässad:
Maret –
6 (punakurk-kaur, mustvaeras, hahk, tuttvart, punapea-vart ja
teder).
Tarvo - 4 (käblik, lauk, rootsiitsitaja, roohabekas)
Indrek - 4 (merivart, kaelus-turteltuvi, hele-urvalind, männi-käbilind)
Raul
- 2 (vöötkakk, piilpart)
Uku - 1 (karvasjalg-viu)
Kalle – 1 (valgepõsk-lagle)
Thea – 1 (kormoran)
Eriauhinnad*:
Vaatlustunde: Raul 44
Jalgsi kilomeetreid: Urmas ja Monika 114
Jalgrattal kilomeetreid: Raul 418
*Eriauhinnad jagasin täpset arvestust pidanud
osalejate vahel. Paljud osalejad ei pidanud täpset arvestust. Maret
hindas, et tal on tunde ca 50 ja jalgsi kilomeetreid 180.
Edetabel 31.01.2014 seisuga:
- Tarvo 55
- Raul 53
- Maret 52
- Indrek 46
- Kaarel 43
- Uku 39
- Mikko 39
- Riho 34
- Thea 34
- Urmas 33
- Monika 33
- Sander 33
- Mariliis 30
- Kaia 30
- Kalle 29
- Lauri 27
- Eedi 26
- Andrus 25
- Ranno 25
- Aire 22
- Jüri 20
- Hannes 18
- Heikki 17
- Marju 16
- Mati 15
- Siim 15
- Marika 15
- Liis 12
Monday, 3 February 2014
Kaarel - Ihaste rähnid
Mul on levinumatest
talveliikidest puudu veel assortii metsalinde ja mõned värvulised.
Tähtvere metsas olin alles käinud, seega otsustasin Ihastesse õnne
proovima minna. Esimeseks asjalikumaks vaatluseks oli
valgeselg-kirjurähnide paar Kroonuaia tänaval. Tagusid ühte vana
puud ja pidasid elavat arutelu selle üle, kust kõige rasvasemaid
tõugukesi otsida tuleks. Ihaste poole astusin mööda Emajõe äärt.
Kesklinnast lugesin saiapardid kokku ja Ihaste luhalt leidsin juba
järgmise valgeselja. Ka tema oli toiduotsimisega usinalt ametis ja
lubas ennast fotomodellina kasutada. Jõeäärt mööda edasi minnes
läks võsast halljänes raginaga jooksu. Aasta alguses Toomemäel
kohatud oravaga koos nüüd ka kaks ökoimetaja liiki. Paarsada
meetrit edasi leidsin järgmise rähni - seekord oli tegu
väike-kirjurähniga. Ta toimetas oma suurusele vastavalt vilkalt
ringi, nii et korralikult pildi peale saamine oli paras katsumus,
paar enam-vähem kaadrit ikkagi sain. Lõpuks jõudsin
veepuhastusjaama kraavi otsa välja. Ka siin on jõgi juba enamuses
jäätunud, veel jäävabadel kohtadel oli sinikaelu, kaks jääkosklat
ja saaki luurav kanakull. Ihaste majade vahele jõudes sain lõpuks
kätte ka uue ökopunkti. Kuusehekis toimetas pöialpoiste seas
musttihane. Kilomeetreid oli juba kogunenud kümne kanti, nii et
viimane aeg oli tagasi pöörduda. Tegin veel ühe haagi Ihaste
metsatukkadesse, kus peale kahe suur-kirjurähni ja sabatihaste
midagi põnevat silma-kõrva ei jäänud. Ülejäänud tagasitee oli
üsna pikk ja tuim astumine. Viimaseks vaatluseks sain juba kodu
lähedal retke neljanda rähniliigi, kui kaks tamme-kirjurähni
Toomemäe kõrval puude otsas askeldasid.
Valgeselg-kirjurähn |
17,6 kilomeetrine Ihaste ring |
Subscribe to:
Posts (Atom)