Kaarel - Tartu

Eelmine nädalavahetus võtsin ette jalgsiretke Raadi poole. Toomemäel tegutsesid häälekalt kaks tamme-kirjurähni. Viimaste nädalate jooksul on nad siin kogu aeg paigal olnud, loodetavasti jäävad ka pesitsema. Järgmiseks huvitavaks vaatluseks olid 8 kuldnokka Botaanikaaias. Kevadel näeks seda liiki iga retk, aga juba talvel ökopunkt kätte saada on päris tore. Raadi kalmistu ja aedlinn rõkkas tihaste laulust, aga ühtegi huvitavamat tegelast silma ei jäänud. Linnast juba natuke väljas, Vahi alevikus, tegutses suurem, 50 isendiline, rohevintide parv. Nende lähedalt õnnestus leida ka suurnokk-vint, samuti päris hea talvine vaatlus ja minu 46. ökopunkt. Siin hiljuti tegutsenud nurmkanade salka paraku ei õnnestunud üles leida. Kilomeetreid kogunes 9,6.

Nädala sees tekkis tunne, et oleks vaja ennast tuulutada. Jalgsiretke ulatuses on kogu ümbruskond üle vaadatud ja uute liikide leidmine ebatõenäoline. Seega ei jäänud muud üle kui jalgratas uuesti välja ajada. Võtsin suuna Aardla poldrile. Üllatuseks olid isegi Aardla poldri väikesed teed lahti sulanud ja suht tahedad. Nii saigi neid mööda navigeeritud. Paraku üleujutatud kohtades oli endiselt paarkümmend sentimeetrit jääd. Ühel sellisel kadus ratas alt ära ja maandusin väga valusalt sabakondi peale. Midagi päris katki vist ei läinud nii et sain edasi sõita, aga kummardumine ja muud painutusharjutused põhjustavad veel ka täna korralikku valu. Aardla poldrilt võtsin suuna Luunja poole. Vaatasin üle tee peale jäävaid lahti sulanud ojakesi, aga ühtegi jäälindu või vesipappi ei leidnud. Ainukese uue liigi sain Vana-Kastrest, kus õnnestus lõpuks ökoretke käigus kohata talvikesi. Koju jõudes näitas odomeeter selle aasta suurimaid numbreid 39,6 km.

Harilik karikseen veebruaris