Ökoralli kokkuvõte

Jalgsi käimise ja rattaga ringi sõitmise aasta on läbi saanud. Osalejaid oli palju ning värsket õhku hingata ning sportliku vormi parandada said kõik. Kamba peale kokku nägime 261 liiki linde. Nende 261 liigi leidmiseks, tegime jalgsi või rattaga, üle poole ringi maakerale peale. Täpset arvestust oma vaatlustundide ja läbitud kilomeetrite kohta pidasid natuke üle pooled osalejad. Nende seast kõige tublimad:
Vaatlustunde - Uku 395
Jalgsi km - Urmas 1193
Rattaga km - Uku 2563

Liikide kohta pidasid arvestust millegi pärast kõik osalejad. Esikolmikus ületasid kõik eelmise Eesti ökoaasta rekordi. Võitja saab lisaks ajaloo arhiividesse oma nime jäädvustamisele Ökoralli 2014 logoga nokamütsi, mille varjust on eriti mõnus linde vaadata.

1. koha võitja ning tiitel "Ökorallitaja 2014" Margus - 232 liiki
2. koha võitja Alpo - 218 liiki
3. koha võitja Indrek - 216 liiki

Ässasid jäi aastalõpu seisuga 21.
Margusel 14 (Kuninghahk, ida-mustvaeras, tundrakaur, merirüdi, veetallaja, puna-veetallaja, pikksaba-änn, lõunatirk, karvasjalg-kakk, vaenukägu, randkiur, kuld-lehelind, vööt-lehelind, mägi-kanepilind)
Alpol 3 (lühinokk-hani, kirjuhahk, roosa-kuldnokk)
Raulil 2 (stepi-loorkull, vöötkakk)
Jaagul 1 (mägikiur)
Ukul 1 (rari tsiitsitaja sp)

Tänan kõiki osalemast. Sel, 2015 aastal, organiseeritud ökorallitamist ei ole plaanis korradada. Igaüks võib muidugi omalkäel uuesti teha, head tulemused saavad kindlasti üles ka Estbirdingu rekordite lehele.

Indrek - Meenutusi Pärnu ökoaastast

Enamus minu ökovaatlustest jäid Pärnu linna piiresse. Jalgratast mul ammu enam pole ja kõik ökokäigud tegin jalutades. Kuus korra-kaks katsusin ranniku üle vaadata või keskranna luidetel rännet jälgida. Viimast viljelesin küll vaid külmemal ajal, kui enamikul riided seljas ja optikaga ilma uurimine rannamõnude nautlejate jaoks enam siivutu ei paistnud. Sügisel sai mõnel hommikul ka uusi linnutorne proovitud. Ei meenu, et isegi keskkoolipoisina oleksin linnas sedavõrd palju linde vaadelnud.

Sain taas kinnitust, et Pärnu on väga hea linnupaik. Mitte alati küll suurepärane ja enamus aastast mitmete meie parimate linnuaukudega või rändepaikadega kaugeltki ei võistle, aga linnuhuvilisel siin igav kindlasti ei hakka. Kõige ägedamat elamust pakuvad Pärnus kevadised arktiliste veelindude stardid sisemaa suunas. Kevadränne Kablis, veelindude massränded Loode-Eesti ja Hiiumaa neemedel, sügisesed sookurgede ööbimislennud Matsalus ja Silmal, sügisesed maismaalindude massränded parimates pudelikaeltes, hanede sügisene tihe minek ja Pärnu kevadised veelinnustardid sobivad hästi suurelamusteskaala ühte otsa. Kuidagi uhke tunne on olla ainus, kes linnatäiest märkab, et merelt saabunud tuhanded vaerad ja aulid linnalael tiirutades kõrgust koguvad ja hiliskevadet kuulutades edasi sisemaale kaovad. Maismaalindude ränne on kevadel Pärnus see-eest tagasihoidlik, rannik juhib põhivoo mõlemast linnaservast täpselt mööda. Linna tühermaad ja haljasalad kutsuvad aga saabunuid puhkusele ja eriti just ulatuslik Pärnu rannikumärgala on vaatamata suurele häirimiskoormusele mõlemal rändeperioodil arvestatav linnupaik. Ka pesitsev linnustik on rannamaastikul mitmekesine ja põnev, tegu nt Eesti parima kuldhänilase pesitsusalaga, olemas roostikulindude komplekt ja vaikselt taastub ka rannaniidulinnustik. Sügisel Pärnus veelinnurännet praktiliselt ei näe ja ka maismaalindude ränne ei koondu. Mööda rannaäärset haljasala liikuv värvuliste rändevoog on umbes kümnendik Kablis minevast, mis on omakorda kordi tagasihoidlikum meie parimate sügisrändepaikade linnuliiklusest. Erandina näeb sügisel rannas korralikku madalalt lendavate värvuliste rännet – sookiuru, põldlõokest ja linavästrikku, kes rannikut järgides Pärnu lahele ringi peale teevad. Sama ka merd vältivate viudega. 17. oktoobril loendasin kahe tunniga Pärnu keskranna luidetel istudes idasse minemas 66 hiireviud ja 5 karvasjalg-viud, mis parimatele röövlirändepaikadele kohane tulemus. Linnuvaatlemiseks eriliselt põnev näib Pärnu olevat talvekuudel. Oleme tänaseks Pärnu rajal ligemale 500 km talvituvate lindude seiret teinud ja selle vantsimise peale on loendustel ette jäänud sedavõrd rohkesti kummalisi sulelisi, et küllap mõnelgi tekib küsimus, kas käime linde loendamas või liike otsimas. Viimaseks ootamatuks külaliseks oli eelmise aasta lõpus loendatud ja tänavu veebruarini kohale jäänud mägikiur. Seire sobib ka eksootide huvilistele. Kokku sain Pärnu linnast tänavu ökonimestikku kirja 192 liiki linde.

Linnast välja ökotama jõudsin viiel korral. Veebruari lõpus jalutasin Sindi paisu alla ja sellest retkest kirjutasin ka blogisse. Mai keskel veetsin korraliku linnupäeva Audru poldril. Mai lõpus tegin kahepäevase retke Luitemaa metsadesse. Metsaliigid elavad seal hästi. Öösel toimus kahlajaränne, mis hommikulgi jätkus. Nii sain kesk Luitemaa metsi kokku aasta esimeste suurrüdidega. Augusti algusel läksin mõneks päevaks Laosse puhkama. Minemise päev sattus olema korralik leitsak, praktiliselt kogu retk tegi päike toredalt kõik tee käänamised kaasa ja paistis enamasti otse lagilaupa. Nii sai tubli osa päevast hoopiski tee pisukeste puuvarjudega servade järgimisele keskenduda. Lindu nägi loomulikult vaid hommikul ja õhtul, aga vahva päev ikkagi. Kiidan sõbralikku Kavaru küla meest, kes otsa saanud veevaru aitas täiendada, pakkus kosutuseks õllevetki, mille kõrvale kohalikke looduslugusid vestis. Lao on rändeperioodil loomulikult alati tore linnupaik ja seal sai kirja aasta teise must-harksaba vaatluse, punajalg-pistriku, vööt-põõsalinnu jm. Teisalt olid aga randtiirud Lääne-Pärnumaa pesitsusaladelt juba läinud, Pärnus ei näinud ühtki ja üllatusena jäigi liik minu ökonimestikust puudu. Laost tagasiteeks valisin Pottsepa metsad ja sealtki sai nimekiri täiendust. Aasta viimase ökomatka tekin oktoobri algusel Tahkuranda. Tore käik. Magasin Pätsi ausamba taga hästi vihma pidavate kuuskede ja hanerände all. Hommikul käisin Tahkuranna poolsaare tipus rännet vaatamas. Liiginimestikku enam suurt lisamist ei tulnud, aga lindu nägi oktoobri algusele kohaselt hästi.

Masinavabade vaatluspäevade ja kilomeetrite arvestust ei pidanud. Neid tuli aga piisavalt, et aastale veidi teistsugust head maitset anda.

Aituma minugi poolt kõigile ökoaasta osalistele, algatajatele, eriti vedajale. Head uut ja

linnurikast aastat!

Raul - Tartumaa

Linnuvaatlejate ökoralli aasta on kohe läbi saamas ja seega aeg i- le täpp panna. Tegin oma ökoretked kõik jalgrattal ja Tartumaa piires. Rattaga kuuleb ja näeb hästi ja ka liikumiskiirus on piisav. Teistesse maakondadesse ei läinud, sest muidu oleks asi liiga hulluks läinud. Vorm ja tahe olid olemas, kuid töö ja pereelu nõudsid oma osa.

Aasta alguses sai kohe kõvasti tempot antud ja järjest liike püütud. Rõõm oli näha, et kaasvõistlejaid liitus pidevalt. Oli linde, keda ei osanud oodatagi (sooräts, punajalg-pistrik, tundrakiur, keltsalind, stepi-loorkull, punakurk-kaur, sarviklõoke) ja samas jäid mitmed lihtsamad liigid saamata (väike-kärbsenäpp, väikepütt, sarvikpütt, väike-käosulane, kaljukotkas, karvasjalg-viu, mustvaeras). Kavas oli teha veel aasta viimasel päeval retk Peipsi äärde, kuid kiire talve saabumine nullis minu plaanid. Detsember oligi ainuke kuu, kui retkel ei käinud.

Kõiki olekseid arvestades polnud 200 piir ületamatu, kuid minu liigipiir jäi pidama 193 juures. Vaatluspäevi tuli 54, vaatlustunde 261 ja läbitud sai 2123 km.

Tänud kõikidele retkekaaslastele, kellega sai tehtud palju huvitavaid linnuvaatlusi ja tänu kellele sain juurde nii mõnegi Eestis kohatud liigipunkti. 

Alpo - Aasta viimane retk Hiiumaale

Püstitasin eesmärgiks oma 2010 aasta rekordi, 213, purustamise. Selle tagamiseks läksin veel kord
Hiiumaale.

29.10 sõitsin taas otse Tahkuna tippu. Reisil nägin karvasjalg-viud, keda polnud veel imekombel
kohanud. Kärdlas hakkas vihma sadama ja märjana pimedas püstitasin telgi tuttavase paika. 30.10 vaatlesin tipus. Aule läks palju ja kalakajakaid valgus jätkuvalt edelasse. Loendasin mitu korda minuteid ja sain 25 - 32. Keskmise korrutasin ajaga, mille tipus olin. Sain viis tuhat. Niipalju ei
julgenud Elurikkusesse panna, vaid 3000, mis on absoluutne miinimum. Tunnen halvasti teatud
merelindusid (mandriinimene nagu olen), mistõttu tuvastasin ainult ühe algi. Uus liik minule ja nüüd
on koos 215 ökopunkti. Pärastlõunal olin Luidja liivadel. Kohe randa sõites lendas väikepistrik edelasse. Minu 216. liik. Kirdesuunas settel veel plüüd ja soorüdid.

31.10 sõitsin Kalanasse. Lootsin saada majutust, kuid Hõbekala oli suletud nädal aega tagasi. Taas
ootas mind öö telgis. Kuid see-eest nüüd oli võimalik teha uhke lõke. Hommikul Ristna tippu. Varsti tulid kohale ka Kaarel, Raul, Triin ja Uku. Uku kandis ette änn, änn, alk ... Kaarli loendur klõpsatas alati, kui sada auli oli mööda läinud. Triin pidas arvet teiste liikide kohta. Ei leidnud palju neid änne, millest Uku teavitas. Alke ja krüüsleid läks minust mööda, ilma et oleksin neid ära tundnud. Õnneks üks laisaba-änn läks nii lähedalt, et minagi tundsin selle ära. (Kui ma ise ei suuda liiki ära tunda, isegi kui ise oleksin seda näinud, ei arvesta ma seda punktiks.) Tõdesin, et lisaks pikksilmale on mul vaja hankida ka prillid ja õppida ära tundma merelinde. Poole päeva ajal oli vaja alustada sõtkumist Heltermaa sadama suunas. Hiiumaalt mõnusalt viis uut ökopunkti ja nüüd koos 218.

Aasta viimasel reisil oli peaülesandeks talvelindude marsruudi loendamine- 28.11. Haapsalu marsruudil tuligi uhkelt 47 liiki, veelinnud kaasa arvatud. Muuhulgas kümme Kanada laglet, kiivitaja,
käblik, kaks rooruika ja 330 väikekosklat.

1.12 käisin Saunja lahes, mis oli peaaegu tervenisti jääs. Väikesel jäävabal alal, mida linnud ise olid
lahtisena hoidnud, oli palju luiki ja hiline punapea-vart.

2.12 Puises veel sügisest lindude rännet: 35 hangelindu ja seitse hoburästast. Mitte ühtegi uut
ökopunkti ei saanud, mistõttu minu tulemuseks jäi 218.

Aasta jooksul olen lindude sabas jalgrattaga sõitnud umbes 3100 kilomeetrit, kõndinud umbes 200 ja suusatanud 45.

Aasta esimene retk Hiiumaale

Aasta viimane retk Hiiumaale

Ristnas staiamas - Triin, Kaarel ja Rändaja Uku

Tarvo - Haapsalu talilinnustiku seire

Aasta viimased ökoretked viivad mind taas kodulinna talilinnuradadele. Eile sai tehtud lausloendused kahes linnapargis - Lepa pargis ning Kastani parkmetsas. Täna ette võetud linnas oleva talilinnuraja läbimine, mida olen tallunud katkematult juba 18 talve. Kui väikesearvuliste liikidega saab arvukuse muutustest aimu ka juhuvaatluste teel, siis arvukate tavalindude populatsioonide muutuste jälgimiseks on püsivad loendusalad möödapääsmatud.
Nüüd on siis mul koos juba 18 talve andmestik ja Hirundo artikli tarvis ka esmased analüüsid tehtud. Kui kõrvutada talvede jõululoendusi ja võrrelda neid kolme talve keskmiste alusel (aitab ühtlustada erandlike aastate isepärasid), siis ilmneb mitmeid selgeid trende. Kõige järjepidevamalt on kasvanud rohevindi arvukus, kes ongi tegelikult kogu Eestis kõige kiiremini kasvava talvise arvukusega liigiks. Vähem kui 20 aastaga on rohevintide arvukus loendusrajal kümnekordistunud. Soojemad talved ning päevalilleseemnete laiadlasem kasutamine toidulaudadel on liigile soodsalt mõjunud.
Ootuspäraselt on pehmed talved meeltmööda ka musträstale. See liik on meil kirjanduse andmetel talvitunud järjekindlalt vaid veidi üle poole sajandi. Haapsalu talilinnuraja seireandmete järgi on arvukus linnas kolmekordistunud, kuid viimase 10 aastaga arvukus enam oluliselt tõusnud pole. Kas ehk Lääne-Eesti linnades hakkab juba liigi jaoks aedlinna ja parkide mahutavuspiir ette tulema?
Muidugi on linnas ka teistpidiseid muutusi toimunud. Kaelus-turteltuvi on Haapsalus viimase 10 aasta jooksul kohatud vaid üliharva - 2000/2001. aasta talve jõululoendusel sai 12- kilomeetri pikkusel loendusrajal nähtud veel 5 isendit. Pikka aega on selges langustrendis olnud ka põldvarblase talvine arvukus. Viimasel paaril talvel on õnneks asurkond hakanud taastuma. Koduvarblase arvukus on väga kõikuv isegi kolme talve keskmiste alusel, kuid ilmselt on ka nende arvukus kerges languses. Sellele viitavad ka üle-eestilised seireandmed.
Tabelitest põnevam on muidugi looduses liikumine ja täna oli kahtlemata meeldejääv talilinnuloendus. Loendusrajal sai kirja 31 liiki (+ koduteel musttihane) ning lindude üldarvukuseks oli 2655 isendit. Kui kohatud liikide arv oli veidi üle keskmise, siis lindude üldarvukus 18 talve suurim. Pole ka imestada - detsember on olnud pehme, kuid nüüd on kestnud tugevamad külmad ja maha sadanud lumi, mis linde enam linnadesse meelitab. Suurimat mõju lindude koguarvule omab muidugi pihlakate küllus, mis omakorda tähendab sellisel aastaajal ka marjasööjate rohkust. Hallrästaid sai neljas suuremas parves hinnatud vähemalt 1 000 isendile, mis on ka kõigi aegade suurim arvukus. Eelmine parim tulemus (400 is.) pärineb 2002/2003. aasta talvest. Hallrästaste parvede terane skännimine tasus ära ning esmakordselt sai loendusrajal ka vainurästa kirja. Üldse on Haapsalus vainurästas varem esinenud vaid kahel talvel. Silmatorkavalt arvukas oli liik varem mainitud 2002/2003. aasta talvel, kui leidsin oma koduümbrusest pihlakalt toitumast koguni 4 vainukat. Aga ega see talv kehvem pole - viimase 10 päevaga olen kodust 100 meetri raadiuses ära näinud kõik meie tavalised rästaliigid. Ehk maandub varsti mõni siberi külaline ka aeda marju nokkima.
Arvukuselt teiseks liigiks jäi hallvares 320 linnuga. Kolmanda koha hõivasid, aga taas marjasööjad - siidisabad. Kogu sügise peaaegu kadunud viristajad hakkasid esmakordselt arvukamalt silma alles eile. Täna sai loendusrajal kirja 260 isendit (suurimas parves 220 lindu). Siidisabade loendusrekord pärineb 2000/2001. aasta talve jõululoenduselt, kui loendusrajal oli koguni 960 siidisaba. Toona oli suurimas siidisaba parves koguni 800 lindu (!). 
Loendusraja parimad summad sündisid ka õige mitmel vähearvukal liigil - sinitihasel (35 is.), metsvindil (22 is.), põhjavindil (12 is.). Esmakordselt vaadeldi loendusrajal vainurästast, teist korda esines talilinnurajal kaelustuvi. Rändlindudest sai veel kirja roostikus täristav käblik, 3 suurnokk-vinti, 16 kuldnokka ning 26 musträstast.
Tagasihoidlikult oli täna esindatud suur-kirjurähn (3 is). Headel kirjurähni-aastatel võib loendusrajal olla ka 12 suurkirjut. Aga liigi arvukus ongi kõikuv, sõltudes invasioonidest.
Mainimist väärt veel ka roohabekate kuulmine kahes eri roostikutukas. On tore näha, et see pilkupüüdev roostikuvärvuline on suutnud pärast karmidest talvedest tulenenud arvukuse madalseisu, populatsiooni jälle edukalt taastoota.
Ökoaasta oli tore ja tänusõnad asja käimalükkajatele ning eestvedajale Kaarlile. Haapsalu talilinnurajal ökotamist jätkan kindlasti ka järgmistel talvedel.

Hallrästa saab nüüd oma liigilisti ilmselt ka kõige laisem ökotaja.

Talvituvate rästaste seltskond on tänavu kirju. Vainukaid kohtab praegu Haapsalus igapäevaselt.

Alpo ökoretked

TÄSMÄRETKI ALLIHAAHKAMUUTOLLE.


Alkutalvi oli ollut lauha. Tammikuun puoleen väliin maa oli paljas ja vedet vapaat. 14.1. alkaen oli ennustettu ensimmäisiä pakkaspäiviä: siispä Tahkunaan katsomaan allihaahkamuuttoa. Useinhan tällaiset täsmäretket tuottavat pettymyksen. Muuttoa ei ole hyvistä ennusmerkeistä huolimatta.Mutta nyt onnisti. Olin polkenut Heltermaalta aamuhämärissä Tahkuna ninaan. Tiellä heikko lumikerros ja pakkasta kuusi astetta.

Niemessä lähes tyyntä ja hyvää syysmuuttoa! Alleja, pilkkasiipiä, tukkakoskeloita, ja sitten puolenpäivän jälkeen allihaahkoja. En ennen ollut laji nähnyt, ja yllätyin kuinka helppo parvi oli tuntea. Kaksi koirasta ja kahdeksan naaraspukuista. Myöhemmin tuli vielä toinen parvi, sekin läheltä: yhdeksän koirasta ja 15 naaraspukuista. Suurin muuttajamäärä mikä on nähty Virossa moniin vuosiin?

Mutta ei tässä vielä kaikki. Outo lokki kierteli minua ja paljastui pikkukajavaksi. Se laskeutui lumelle parin metrin päähän minusta. Lähti pois, kun meillä ei ollut yhteistä kieltä. Ajoin niemen pohjoisrantaa Lehtmaan. Siellä satamassa paljon lintuja: harmalokkeja 450, isokoskeloita 150 ym. Tõrvanninassa ajoin jäätynyttä hiekkarantaa kärkeen. Siellä kolme pulmusta ja 37 laulujoutsenta. Hämärissä Padu hotelliin.

Toisena Hiidenmaapäivänä ajoin Käinaan. Nõmbassa huusi mahdollinen vihertikka, mutta kun en lintua nähnyt, en voinut lajia varmistaa. Käinanlahti jo jäässä ja myös merenpuoleinen Jausanlahti. Välijoki auki ja sen rannoilla yli sata harmaahaikaraa. Kun vielä Suuremõisajoesta löytyi koskikara, oli retken lajimäärä 48. Talvilintureitillä Haapsalussa olin saanut 36 lajia, joten nyt koossa 59 õkopinnaa. Kun tulin uupuneena Haapsaluun oli lahdet jäässä ja seitsemän astetta pakkasta.


HIIHTORETKI TAGALAHDELLE.

5.3. aamuseitsemältä kannoin sukset Promenaadille jä lähdin siitä jäälle hiihtämään. Jäälle ei lunta ja jään pinta kova, sauvoilla vetäen oli edettävä. Ensin veepuhastille josta kuulin luhtakanan. Roograhulta viiksitimalin ääni kahdesta paikasta. Kropi silm jo laajasti auki ja siinä mm. pikkujoutsenia ja haapanoita. Tiesin että näillä seuduin ei metriä syvempää kohtaa löydy, joten en ollut kovin varovainen. Jään ollessa peilipintainen oli siinä vaikea saada vauhtia pysähtymään. Niinpä liuinkin sulaan veteen. Vettä paikassa polviin asti. Hankala oli saada suksia irti pohjasta, ne imeytyivät kiinni. Suksien pohjalevy irtaantui osittain ja jouduin putsaamaan hiekkaa sieltä välistä. Kun oli melko lämmintä, noin viisi astetta, niin en tuosta kastumisesta välittänyt, vaan jatkoin vielä ulommas merelle katselemaan jääpurjehduksen MM-kisoja.

Kolme uutta lajia ja 20 kilometriä hiihtoa.

YLLÄTYSYÖ VORMSILLA

13.3. vuoden ensimmäinen retki Vormsille. Ensin Rumboon. Siellä runsaast pikku- ja laulujoutsenia, ristisorsia, uiveloita ym. Sitten vakiopaikalleni Kjusgrunneen. Meri auki, mutta muuttoa ei juuri ollut. Kiersin saaren ympäri. Itärannalla ei uutta. Aioin mantereelle viimeisellä lautalla 19.45. Oli siis mahdollista kuunnella pöllöjä. Ja hienon havainnon teinkin: ensimmäinen huuhkaja jonka olen Virossa kuullut. Kun tulin lauttarantaan sain todeta että viimeinen vuoro oli peruutettu. Jäät olivat niin pahasti ajautuneet väylälle. Raha mukana vain pari kymppiä, ja saaren majoituspaikat muutenkin vielä talviteloilla. (Myöhemmin ymmärsin että olisin voinut yöpyä Reetillä.) Mutta toisaalta... nyt sain lisäaikaa pöllöjen kuunteluun. Suuremõisan aukealta kuulin sekä viiru- että lehtopöllön. Muita ei enää sen jälkeen. Yö melko lämmin ja kuiva. Mukana untuvatakki ja toppahousut: vähän torkahtelin metsässä.

14.3. ensimmäinen lauttavuoro lähti 8.05. Ei Reetin meno nytkään helppoa ollut. Tuuli oli ajanut noin 30senttistä kiintojäätä väylälle. Kolmasti joutui Reeti peruuttamaan ja ottamaan vauhtia jäätä rikkoessaan. Hienosti vain 15 minuuttia myöhässä oltiin Rohukülassa. Vormsilta 52 lajia, joista kuusi uutta.


MARIMETSA RABA

Haapsalussa, päivän pyörämatkan päässä, oli vielä yksi mielenkiintoinen kohde, jossa en ollut koskaan käynyt. 15.4. aamuöyllä 3.15 lähdin terviseteetä (entinen rautatie) kohti Marimetsa rabaa. Matkalla kuulin sarvi- ja viirupöllön. Kun ehdin suon eteläreunalle oli aurinko jo nousemassa ja riekon aktiivisin ääntelyaika ohi. (En tiedä onko Marimetsaraballa riekkoja) Mitään kovin erikoista en suolla tavannut, mutta tunnelma oli hieno: kapustarinnat lensivät soidinta ja auringon ensi säteet lämmittivät. Takaisin Haapsaluun ajoin Kirna – Võnnu reittiä. Võnnun tiigillä liejukana ja neljä paria heinätaveja. Neljä uutta lajia ja 70 kilometriä pyöräilyä.


PUNAPÄÄNARSKU JA PUNAKAULAHANHI


17.4. kävin Saunjalahdella Kirimäein tornissa. Siellä oli Aivar Veide, joka jo rarisilmällään oli löytänyt punapäänarskun ja punakaulahanhen. Punapäänarskun löysin minäkin Aivarin koordinaateilla, mutta punakaula oli rahun takana.Jäin vielä torniin Aivarin lähdettyä. Punakaulahanhi tuli komeasti näkyviin. Lahdella oli myös paljon sotkia, uiveloita, silkkiuikkuja ja aikaiset pikkulokki ja räyskä = viisi uutta lajia.


YÖLAULAJAT

16.5. – 16.6. olin Suomessa, joten oli kiire yölaulajia kuunteleman. 19-20.6. välisen yön pyöräilin: Valgevälja – Uniste – Taebla – Kõrgema – Haapsalu. Yölaulajat laiskasti äänessä, mutta kaikki tavallisimmat lajit kuulin. 22 –23.6. kyttäsin Vilklan kurppapellolla erikoisesti laulavaa kerttusta. Jälkimmäisenä päivänä sainkin siitä kohtalaisen äänitteen. Jalkapallon MM-kisojen ohessa löysin toisen erikoisesti laulavan kerttusen, nyt Haapsalusta Krimmi holmin tyvestä. Senkin äänitin. Äänitteitä ovat useat asiantuntijat kuunnelleet, mutta kumpaakaan ei saatu määritettyä.


LEIDESSOO

12.7. 3.30 lähdin kohti Leidessoota. Yölaulajat enää vähän äänessä. Ajoin suon yli Valivesta pohjoiseen menevää tieuraa. Tie ei ole enää autolla ajettavissa. Pyypoikue lähti tien ohesta, ja suon pohjoispuolelta yllätin metsokukon mustikoita syömästä. Pistäydyin myös Haversin kahlaajarannalla. Siellä mm. kuovisirri ja kolme pikkukuovia. Tulomatkalla Saunjan maankaatopaikalta löytyi törmäpääsky-yhdyskunta. Noin viisitoista koloa, joista ainakin osa asuttuja. Matkaa kertyi peräti sata kilometriä. Onneksi tuulet suosivat. Menomatkalla lähes tyyntä ja tulomatkalla vahva myötäinen. Siksi en ollutkaan aivan uupunut kotiin tullessani. Kolme uutta lajia.


KAHLAAJMUUTTOA VORMSILLA

30.7.-1.8. Vormsilla. Ensin Austurgrundelle, jonne panin telttani. Oli helleaika ja teltalle löydetävä varjoinen paikka. Austurgrunnen tyvilahdella taas hyvin kahlaajia: sata liroa, 80 suosirriä ja kaksi lapinsirriä. Myös kärjen kivikkorannalla kahlaajia. Siellä minulle uusina lajeina tundrakurmitsa ja kaksi pulmussirriä. Aamulla kärjessä syysmuuttoa seuraamassa. Mustalinnuilla, pilkkasiivillä ja kahlaajilla jo hyvä meno päällä. Parhaina kuusi isosirriä. Yön aikana tyvilahdelle tullut lisää kahlaajia. Nyt siellä oli mm. 160 liroa ja 340 suosirriä. Päivällä siirryin Kjusgrunnelle. Siellä kärjen vartiokopissa sateensuojassa ollessani löi salama  lähelle, ja jyrähdys oli niin kova, että vaistomaisesti panin kädet korvilleni.

Teltan pystytin Kjusgrunnelle. Muutto ja paikalliset siellä niukemmassa, mutta kuulin vasta nyt vuoden ensimmäisen kirjokertun. Varhaisaamun tarkkailin Kjusgrunnella, mutta koska meno vaisua, niin siiryin takaisin Austurgrunnelle. Sieltä taas mielenkiintoista kahlaajamuuttoa. Sata suosirriä, 24 meriharakkaa, punakuiri ym. Ja uutena lajina merikihu.


PÖYRÄLLÄ TIETTÖMÄN METSÄN LÄPI


27.8. taas Hiidenmaalla. Vastatuulessa kohti Tahkunaa. Ensin Tõrvanninaan, jossa viime syksynä oli
Vähän Tõrvanninan risteyksestä etelään on joihinkin karttoihin merkitty tie länteen. Pian tie kuitenkin loppui isoon ojaan. Kun jonkinlainen tieura näytti ojan toisella puolella jatkuvan, niin lähdin ylittämään ojaa. Takapyörä kuitenkin jumiutui ojaan. Pyörälaukut puoliksi vedessä. Voimat meinasivat loppua, mutta sain viimein pyörän ojasta. Vaikeudet eivät loppuneet tähän. Ajo-ura loppui ja jouduin rahamaan pyörää hakkuuaukoissa, vasaikoissa, märillä mailla... Viimein kuitenkin tulin tutulle Tahkunan niemen halkovalle soratielle. Enää ei voimia Tahkuna ninaan, joten teltta pystyyn metsään.

28.8. aamulla kuulin teltalle varpuspöllön. Tahkuna ninassa navakka pohjatuuli, joka haittasi havainnointia. Muutto vähäistä, mutta paikallisena löytyi karikukko, joka minulle uusi pinna tälle vuodelle. Takaisin etelään polkiessani 14 villisikaa ylitti tien edessäni. Ajoin saaren halki Käinaan. Orjakussa yövyin. Ja täälläkin illalla kuului varpuspöllö. Aamulla kävin Orjakun tornissa: viisi pikku-uikkua. Kävin myös Sääre tirpin kärjessä. Hiidenmaan tällä retkellä noin sata lajia, joista kolme uutta.


PUNAJALKAHAUKKOJEN PARVI


5.9. olin taas Vormsilla. Ensin Rumboon, jossa yli tuhat anasta. Jatkoin pohjoiseen. Päätieltä näkyy kapeasti Förbyn pelloille. Siellä haukka lennossa, toinen, ja kolmaskin... Nopeasti kaukoputki pystyyn. Pellon toisessa reunassa punajalkahaukkojen parvi. Niitä nousi yhtenään pellosta ylös, ja toiset laskeutuivat. Parhaimmillaan niitä oli seitsemän yhtä aikaa ilmassa. Varmistin niistä kaksi tummaa koirasta, kaksi nuorta, kolmen jäädessä epävarmoiksi. Kun lähdin ajamaan peltotietä lähemmäksi hävisivät kaikki haukat. Ei minua peläten, vaan muuten. Jos olisin ajanut isoa tietä 20 minuuttia myöhemmin, en olisi nähnyt yhtään punajalkaa. Niin pienestä se on kiinni. Muuten ei retki erikoisempaa tarjonnut. Austurgrunnella kuitenkin 280 lapasorsaa.


HYVÄÄ ARKTIKAA

Hiidenmaan retkellä 30.9.-1.10. en saanut yhtään uutta lajia, mutta sain kokea 30.9. illalla elämäni parhaimman arktisten lintujen muuton. Runsaan tunnin aikana pohjatuulessa, auringon laskun aikoihin meni 2150 mustalintua, 2500 allia, 3120 valkoposkihanhea, 1160 sepelhanhea, 420 haahkaa... ja yli tuhat liian kaukana mennyttä vesilintua. 1.10. tuuli oli kääntynyt etelään ja muutto hiipunut. Kuitenkin 5770 sepelhanhea, 600 jouhisorsaa

Ukker - Tartu

Rändaja lõpetab tervislikel põhjustel. Nimelt sai Lõuna-Ameerikast koju kingituseks küünarluumurd kaasa võetud. Rattaga sõitmisele kipsis käsi kaasa ei aita.

Mis siis ürituse kohta öelda? Esiteks tore, et entusiaste leidus ja neist enamus ka vaatlused kenasti andmebaasi sisestasid. Kogusime koos palju linnuandmestikku!

Isiklikult tunnen nüüd, et jaksu on endisest enam ja rattaga retkel käimine on äge ning võib olla ka produktiivne. Ise suutsin välja meelitada selliseid Tartumaal harvem esinevaid liike nagu koldjalg-hõbekajakas, punanokk-vart, väikehuik, keltsalind (x2), sarviklõoke, tundrakiur (mitmeid), põldvutt, sinirind, mudanepp, punakael-lagle ja tik-tsiitsitaja (ilmselt põhjatsiitsitaja). Massiline mustviireste kogunemine Mehikoormas oli lahe vaatepilt. Igat sorti põnevat feno- ja pesitsusinfot tuli ka. Liike tuli kokku 213.

Väljas sai oldud hirmus palju - tunde vähemalt 395. Kilomeetreid tuli kokku 2563. Sai püsitud vaid kodumaakonna piirides. Kui oleks olnud ambitsioone mere ääres paar tiiru teha, siis oleks kahe retkega 10+ liiki juurde saanud. Jäi Tartumaaltki mitu lihtsamat ja keerukamat liiki võtmata - lühinokk-hani, kaljukotkas, metsis, veetallaja, hele-urvalind, mustvaeras (!) jäävad regulaarsetest liikidest kummitama ning söödikänn, mustlagle, leeterüdi, must-harksaba, mägi-kanepilind, vööt-lehelind rari-osakonnast võimalikud kandidaadid. Ehk oleks veelgi mõne merelisema kahlaja Peipsilt saanud, kuid Tartu kandis oli sel aastal kuivuse tõttu kahlajatega ikka väga sant olukord. Üks kõrgel rändav arktiliste kahlajate punt jäi Aardlas määramata (ilmselt vöötsaba-vigled). Eks kevadised välitööd viisid sageli rannikule, seega kogu aeg puhata, mängida ja Tartumaal linde otsida ei saa.

Tänan entusiastlikku Raudmeest, kelle toel sai mitmed pikemad otsad tehtud ja Kaarlile tänud ürituse juhtimise eest!

Minu retked