Laupäeval neli taas üles, kiire hommikusöök ja ajutisest pesast Tuksi külas Põõsaspea neeme tipu poole teele. Ilm on endiselt kahjuks tuulevaikne ja on juba näha, et tuleb järjekordne leitsak.
Ränne on hommikul numbrites veelgi tagasihoidlikum. Veidi vaeraste ja püttide sagimist, kuid lootus näha alklasi või änni näib üsna väike olevat. Siiski hakkab üsna ruttu ka esimesi ökopunkte kogunema. Alustuseks on kuulda läheneva väikekoovitajate rändesalga häält, kes peagi lendavadki otse üle neemetipu. See oli vajalik täiendus, sest augustis oleks seda liiki juba oluliselt raskem saada. Ranna lähedal on tegutsemas palju kajakaid ning nende seas hakkab silma ka üks tõmmukajaka vanalind. Hiljem leiab Margus kaks märgistatud kalakajakat, kellest ühel jalas kollane ja teisel valge (viimane siis rõngastatud Kalev Rattiste uurimisprojekti raames) värvirõngas. Kuna linnud ei ole eriti kaugel, siis saab see vaatlustoruga kenasti loetud ja kirja. Vahelduseks pakub täiendust ka mere kammimine - nähtud saab ökoaasta esimene punkakurk-kaur.
Merel näeb sagimas ka pistrikuid. Alustuseks lendab rannikust paari kilomeetri kaugusele üks lõopistrik, kes tõenäoliselt loodab sealt mingeid värvulisi leida. Veidi hiljem on näha põhja suunas rühkivat tuuletallajat.
Kella kaheksaks on ränne niivõrd vaibunud, et otsustan asjad pakkida. Samal hetkel kui jõuan seda öelda, leiab Juho merre kukkuva änni. Õnneks on mul vaatlustoru veel püsti ja peagi saan ka ise linnu vaatevälja hetkel, kui ta rännakut lääne suunas jätkab. Söödikänn on strateegiliselt juba palju olulisem lisandus ökoaastasse, sest seda liiki on Haapsalus küllaltki raske näha ja see lootus on peamiselt kevadel.
Aga õige pea panen siiski asjad kokku, sest enne suurema kuumuse saabumist on vaja ka Riguldi ranna kahlajapaik üle vaadata. Metsateel kuulen laulmas ühte nõlva-lehelindu, keda on tänavu kõikjal tavatult palju.
Riguldi rand on kahjuks viimastel aastatel oluliselt muutunud ja seda kahlajarohkuse seisukohast ebasoodsas suunas. Algatuseks on näha vaid natuke tildreid ja suur hulk haigruid kividel kössitamas. Nende seas ka neli hõbehaigrut. Isegi tundrarüdisid ei ole kusagil näha. Õnneks jalutab siiski liiva peal tüllide vahel üks vana leeterüdi, kuid sellega ka siinne saak piirdub.
Päeval väike siesta Tuksi kämpingus ja õhtul taas neemetippu. Õhtu edenedes käivitub korralikum mustvaeraste liikumine ja näeme Akiga ka ühte ligi 2 500 isendilist parve möödumas. Skoorilisa ökoaastale hakkab paraku üha visamalt tulema. Kõikjal tuttavad tegelased - rändel üks leeterüdi, taas paar väikekoovitajat. Siiski saab üks järvekaur nähtud ja sellega on mõlemad tavalised kauriliigid kirjas.
Pühapäeva varahommikul viimane paaritunnine staiamine Põõsaspeal. Mustvaeraste ränne on jätkunud ilmselt läbi öö ja kohe varavalges käib merel pidev liikumine. Enamik parvi lähevad küll väga kaugel, sageli isegi 10 km pealt. Veidi parem rändehommik siiski loodetud alki kaasa ei too. Juuli esimesel dekaadil nägin seda liiki igapäevaselt - nüüd sai kolm algivaba päeva ära nähtud. Mis seal ikka. Linnuvaatlemise võlu on õnneks selles, et kui välja lähed, tuleb alati üllatusi. Hommiku päästavad kaks vööt-käbilindu, kelle iseloomulikku "tviiti" on lennus mitmel korral kuulda. Margus läheb linde metsa otsima ning õnnestub põgusa visuaalvaatluse abil kuuldud häälele kinnitust saada.
Maismaalindude osakond ongi täna Põõsaspeal mitmekesisem. Muuhulgas on kuulda kukkurtihaste rändesalka. Põõsaspea neemel on tegu kindlasti haruldasema liigiga kui seda vööt-käbilind. 2009.a seireprojekti raames ei olnudki ühtegi kukkurtihase vaatlust. Eks see ole kinnitus liigi levila jõudsast laienemisest ja arvukuse suurenemisest nii Eestis kui Lõuna-Soomes.
Kell üheksa ratta selga ning siis juba tuim väntamine oma pesa suunas, et kõik kogunenud ökopunktid ka reeglitele vastavalt kirja saaks panna. Jäätisepeatus Linnamäel on suureks abiks ja veidi enam kui kolme tunniga saabki selle aasta pikim ökoretk läbi.
Kokku kogunes kolme päevaga 23 vaatlustundi ja 143 retkekilomeetrit. Ökokontosse 14 uut liiki ja liigilist nüüdseks 187-ni venitatud. Suurimaks pettumuseks kahlajate vähesus (rüdidest 3 päeva jooksul nähtud vaid leete-ja tundrarüdi!) ning alklaste puudumine. Helgeimateks hetkedeks kaks leeterüdi, söödikänn ja vööt-käbilind.
Päeval väike siesta Tuksi kämpingus ja õhtul taas neemetippu. Õhtu edenedes käivitub korralikum mustvaeraste liikumine ja näeme Akiga ka ühte ligi 2 500 isendilist parve möödumas. Skoorilisa ökoaastale hakkab paraku üha visamalt tulema. Kõikjal tuttavad tegelased - rändel üks leeterüdi, taas paar väikekoovitajat. Siiski saab üks järvekaur nähtud ja sellega on mõlemad tavalised kauriliigid kirjas.
Pühapäeva varahommikul viimane paaritunnine staiamine Põõsaspeal. Mustvaeraste ränne on jätkunud ilmselt läbi öö ja kohe varavalges käib merel pidev liikumine. Enamik parvi lähevad küll väga kaugel, sageli isegi 10 km pealt. Veidi parem rändehommik siiski loodetud alki kaasa ei too. Juuli esimesel dekaadil nägin seda liiki igapäevaselt - nüüd sai kolm algivaba päeva ära nähtud. Mis seal ikka. Linnuvaatlemise võlu on õnneks selles, et kui välja lähed, tuleb alati üllatusi. Hommiku päästavad kaks vööt-käbilindu, kelle iseloomulikku "tviiti" on lennus mitmel korral kuulda. Margus läheb linde metsa otsima ning õnnestub põgusa visuaalvaatluse abil kuuldud häälele kinnitust saada.
Maismaalindude osakond ongi täna Põõsaspeal mitmekesisem. Muuhulgas on kuulda kukkurtihaste rändesalka. Põõsaspea neemel on tegu kindlasti haruldasema liigiga kui seda vööt-käbilind. 2009.a seireprojekti raames ei olnudki ühtegi kukkurtihase vaatlust. Eks see ole kinnitus liigi levila jõudsast laienemisest ja arvukuse suurenemisest nii Eestis kui Lõuna-Soomes.
Kell üheksa ratta selga ning siis juba tuim väntamine oma pesa suunas, et kõik kogunenud ökopunktid ka reeglitele vastavalt kirja saaks panna. Jäätisepeatus Linnamäel on suureks abiks ja veidi enam kui kolme tunniga saabki selle aasta pikim ökoretk läbi.
Kokku kogunes kolme päevaga 23 vaatlustundi ja 143 retkekilomeetrit. Ökokontosse 14 uut liiki ja liigilist nüüdseks 187-ni venitatud. Suurimaks pettumuseks kahlajate vähesus (rüdidest 3 päeva jooksul nähtud vaid leete-ja tundrarüdi!) ning alklaste puudumine. Helgeimateks hetkedeks kaks leeterüdi, söödikänn ja vööt-käbilind.
 |
| Laupäeva õhtul võis näha ilusat vaeraste rännet |
 |
| Väikekoovitajate ränne hakkab selleks hooajaks lõppema. |
No comments:
Post a Comment