Hannes M - Alevijärve soo-loorkullid. Viimane episood

Selle postituse alguses tuleb ajas natuke tagasi minna - juuli esimestesse päevadesse. Just siis sai kohalike kotkameeste abiga loorkulli pesa esimest korda ülevaadatud ja pesakaamera paigaldatud. Sel hetkel oli pesas meie kõigi suureks rõõmuks 2 kõigest paari-kolme päeva vanust tibu. Oleks võinud ju rohkem olla, aga mis seal ikka, kõige tähtsam - soo-loorkullide esmapesitsus Otepää looduspargis oli selle momendiga tõestatud!
2 nädalat hiljem, kui oli plaan pojad rõngastada ja kaamera ära tuua, võttis meid vastu aga ebameeldiv üllatus - pesa oli tühi. Kohapeal kiirelt kaamera ülevaadates saime teada ka põhjuse - pesa oli rüüstanud kährik!  Ja kõigest 3h enne meie saabumist, päise päeva ajal! Väga kurb... Õnneks on röövlinnud väga pesapaigatruud, ja ehk tulevad nad järgmisel aastal siia tagasi ning proovivad uuesti. Aasta pärast saame teada. Sel ajal aga, võiks kährikutest korralik kärntõbilaine üle käia.
Täna, nädal hiljem, ma kumbagi vanalindu enam Alevijärve ääres ei näinud. Tõenäoliselt lahkusid nad õige pea, kui oli selge, et see aasta neil enam kellegi eest hoolitseda pole. Järv oli üldse tühi ja vaikne - lärmakad mustviired olid ju lahkunud. Näputäis sinikaelu, üks sõtkas ja hallhaigur hakkasid ainult silma. Eks paljud hoidsid palava pärastlõuna ajal kaldataimestiku varju. Järvel pesitsenud taida pere nende seas. Ka röövlinde jäi torusse kasinalt. Pilkuse küla kohal tiirutas väike-konnakotka paar ja isane roo-loorkull kogus kõrgust. Soo-loorkullide selle aasta naabrid, lõopistrikud, olid ka kodus. Üks vanalindudest istus oma vaatepostil - kus siis mujal, kui ikka kuivanud kuuse ladvas. Neil vist paistab kõik korras olevat. Soo-loorkullid võiksid ka puu otsas pesitsemise ära õppida...

Kui veel kõik oli hästi...

KILLER! Tema (elusalt või surnult) leidjale vaevatasu.