Viimase kuue nädala jooksul ei ole minul ökopunkte lisandunud. Enam kui 200 kilomeetrit sai koos õpilastega matkatud küll Taevaskoja radadel, kuid sealsed vaatlused ei sobi ökolisti. Seega on ökonimestik jäänud väga kesiseks. Nii sai siis puhkuse teisel päeval 03.50 retkevarustus kokku korjatud ja ratta selga ronitud. Jaanieelsele ajale kohaselt riides - sall ja kindad, sai võetud suund lähimale lemmikpaigale Aardla järve ääres. Huvipärast sai hakatud siis ka kohe liike kirja panema, et vaadata palju retkenimestiku koguneb. Väike soov oli järve lähedal kohatud kõrvukrätsu trehvata, kuigi kellaaeg selleks pisut ebasobiv. Kella poole viieks jõudsin koos esimeste vihmapiiskadega järve põhjapoolsesse otsa, retkenimestikku oli kogunenud selleks hetkeks 24 liiki, kellest nii mõnigi andis lisa ka ökolisti.
Viimaste nädalate vihmad on veetaset Aardla poldril ja järves oluliselt tõstnud ning paraku ei pääsenud päris seda rada mööda liikuma, mida tahtsin kasutada. Paar varast kalameest olid oma autod ajanud enam vähem otsapidi vette (sissesõidukeelud teeotstel ei ole ilmselt neile mõeldud), liikunud sealt edasi paadiga ning tänu sellele osutus ka esimene veesilm, mida tahtsin kaeda, lindudest lagedaks. Loodetud pütid, kes siin alati on olnud, jäid nägemata. Väikese tiiruga jõudisin kohta, kus avaneb poldri põhjapoolsele veesilmale hea vaade. Peale paari minutit sattud torusse lind, kelle Uku siit Aardla järve jaoks uue liigina mõned päevad tagasi leidis. Koos laukudega toimetas madalas vees jävekaur. Lisaks kaurile paar hõbehaigrut, kes ka veel ökolistist puudu.
Natuke aega sai jälgida kühmnokapere tegemisi, listi lisandus jõgitiir, siis uuesti ratta selga ning suund linnutorni poole. Eelinfona oli juba teada, et kellegi kuri käsi on torni juures lammutanud ja esimene trepp enam trepi moodi ei ole. Väikse turnimisega torni siiski pääseb. Viimane kord olin pikemalt tornis ajal mil järve katsid tuhanded haned. Täna tundus järv jube tühi. Imelikul kombel ei trehvanud ka siin tubli tunnise torutamise peale ühtegi pütti. Liigilisti lisanus mustviires. Lähedal põllul toimetas hulga kiivitajate seas viis isast tutkast ja torni lähedal lodus kolm tumetildrit. Kolm hõbehaigrut olid roostikus, neid tegelasi sai siis kokku seitse. Nädal tagasi järve lähedal nähtud väike-konnakotkast uuesti otsima ei läinud. Jäägu järgmiseks korraks.
Kokku siis täna 21km rattasõitu, kolm varahommikust tundi, 56 liiki retkenimestikus ja 29 ökopunkti lisaks, mis annab kokku 104 ökopunkti ehk siis seatud piir - 100 sai kindlat täis ja võis rahuga koju magama minna. Üheksa nädalat puhkust on ees, küll jõuab veel.
No comments:
Post a Comment