Marju – laisa ökovaatleja muljed

No kõige laisema ökovaatleja tiitli olen ilmselt mina ära teeninud. Jaanuaris-veebruaris vaatasin linde ainult koduaknast. Paar korda viisin vaatlustoru magamistoa akna juurest köögiakna juurde, kus rannamänd vaadet eriti ei varja. Muidu torutasin linde vaid magamistoast. Uus pluss mere ääres elamise kasuks. Korra ikka käisin koeraga metsa vahel ka jalutamas, aga ega männimetsast palju liike tule. Pealegi muutub mu bernhardiin alati rahutuks, kui seisma jään ja kuulatada püüan. Kes ütles, et bernhardiinid on rahulikud? Paar liiki tihaseid lisandus metsast. Muud linnud olid kuuldud-nähtud juba hommikuti, kümmekond meetrit toauksest autoni liikudes. Märts aga saabus kevadine ja ajas laiskuse välja. Jooksuaeg saabus sel aastal varakult ja 4-kilomeetrine jooksuring tõi isegi mõne liigi juurde. Suurem osa liike lisandus jätkuvalt aknast, aga hommikuti enne tööleminekut võtsin mõnel korral ikka toru õlale ja käisin päris mere ääres ära. Tõsi – ega sest suurt kasu olnud – samad linnud paistasid ka aknast, aga mõned määrangud said pisut lähemalt üle kontrollitud. Nt rannas tegutsev salk hangelinde. Ühel märtsialguse nädalavahetusel oksi põletades ja terve päev õue olles tuli liike lihtsalt – üle lendas esimene põldlõoke, laululuiged ja igasuguseid värvulisi. Möödunud nädalal oli Keibu lahe peal punt hallpõsk-pütte. Tuttpütid juba tantsisid teineteisele. Saabusid ka esimesed ristpardid ja lahele on kogunenud hulk sinikael-parte. Tuttvardid on kuhugi kaugemale kolinud, sõtkaid on veel omajagu ja kaugemal mere peal aule. Üldiselt on linde veel vähe. Täna on merel korralik torm – tuul puhub lörtsi põhja-loode suunast otse merepoolse akna peale. Varahommikul sai esimene kormoran ära nähtud. Karta on, et liike sel nädalavahetusel rohkem ei lisandu ja hetkeseisuks jääb alles 38.