Ukker et al - Tartu

Sel sügisel oli Estbirdingu retk planeeritud Mehikoormasse - minu local patchile. Seega oli meil Raudmehega siht silme ees, kuhu sel nädalavahetusel ökotama minna. Ise pääsesin varem liikvele ja startisin neljapäeva öösel, et juba reede hommikul linnumöllust osa saada. Öine sõit Mehikoormasse oli mõnus. Pimedas on küll ohtlikum liigelda, kuid samas on ka liiklust vähem. Lääniste lähistel saan ka ühe händkaku huikamisele vastama. Lind liikus päris pikalt mu ümber närviliselt ringi. Suurem üllatus oli aga Järvselja metsades huilgav hunt - ökohunt ka ökokarule lisaks kirjas. Pärast keskööd jõuan Mehikoormasse ja taaskord tänud hr. Kinksile öömaja eest.

Reede (19.9) hommikul on värvuliste massränne Venemaa poolel täies hoos ja laisalt lugedes saan ligi 100 000 isendit kirja. Lisaks on külas tegutsemas 2 plüüd, väikerüdi ja soorüdid. Rändel näen mitmed rähnid sh. järve ületava valgeselg-kirjurähni. Viuparte läheb hommikul mitu suurt parve.  Majaka juures ülelendav tundrakiur on Mehikoorma rändevaatluspunktile uus liik. Õhtupoolikul käin Meeksi põldudel kolamas ja leian sealt mitu tundrakiuru paikselt sebimas. Tartust saabuv Raul saab liferi 5 minutiga vormistatud ja läheme koos õhtust rännet ootama. Veelindude liikumist ei tule, aga niisama murul vedeledes õlu libistada on ka tore. Linde on igat sorti sebimas - merikotkas ja kalakotkas taplevad ning kajakaid saalib siia-sinna. Estbirderite seltskond vajub vaikselt kohale, sh. ka Ihaste ökobirderid Urmas ja Monika. Seega ökotajaid on kohal neli. Margus paneb mõned võrgud ka üles.

Plüü (Pluvialis squatarola) on Tartumaal vähearvukas läbirändaja

Laupäeval oleme varakult üleval. Ise käin hämaras võrguringil ja kohe majaka kõrval pistab rooruik ruigama. Rändeliikumine on kena. Pasknääre saame kirja 811, värvulisi 101 000, suitsupääsukesi 917. Väina kohal värvulisi rappivad 3 liiki pistrikke tekitavad elevust. Röövlinde on siiski suhteliselt tagasihoidlikult (raudkull 22, hiireviu 19). Paljudele inimestele on Meeksi põldudel endiselt poseerivad tundrakiurud sihtmärgiks. Harva, kui Tartumaal neid nii mitmeid kohtab. Margus hoiab võrke kontrolli all, kuid püütud lindude arv on suht tagasihoidlik. Rõngastustrenni jaoks on algajate jaoks materjali piisavalt.

Vähemalt linnumaailmas kehtib teadmine - idast tuleb meile tihti head!

Peipsi latikat said maitsta nii kohalik kalakotkas (Pandion haliaetus)  kui Estbirdingu sügisretkel osalejad

Koosolekul saab kuulda Mihkli ettekannet lindude rändehäältest, Ukkeri ja Jände segadusttekitavat materjali kajakatest, Thea ja Peetri Gruusia seiklustest ja programmis on ka kohustuslik määramisvõistlus. Tänud kõigile, kes teadmisi jagasid ja Marile ürituse korraldamise eest!

Võtame päikest!

Pühapäeval (21.9) on estbirderite read hõredamaks jäänud, kuid kohalolijad saavad vaadata poseerivat keltsalindu (vahel lausa 1 m pealt!). Värvulisi on mõõdukas kagutuules endiselt üle 100 000 liikvel ja ka rähne nende seas mitmeid, Huvitav, kas nende sisse ka mõni laanerähn satub - oleks siin kõva rari. Margus nopib võrgust hilise tiigi-roolinnu. Koosoleku rahvas liigub lõunaks oma teed, mina jään veel päevaks Mehikoormasse. Koduteel olevad Jände ja Juha leiavad Võnnu põldudel tegutseva stepi-loorkulli ja koju väntav Raul suudab perfektse ajastusega just samal hetkel sinna jõuda. Raudmees saab taas liferi ja boonusena ajab seltskond põllult üles Tartumaa hiliseima rohunepi. Lisaks teeb Raul uue Mehikoorma-Tartu marsruudi läbimise kiirusrekordi - 3 tundi. Raudmees on oma nime vääriline.

Keltsalindu (Calcarius lapponicus) näeb sisemaal harva

Ise teen Mehikoormas õhtuse põõsaste kammimise ja üllatusena saan ka ökoliigi juurde. Näen hundinuiastikus miskit suuremat elukat liikumas ja arvan, et ehk kährik seal sahistamas. Jooksen ruttu tegelasele lähemale ja näen enda eest roogu põgenevat hüüpi. Seda liiki poleks küll enam lootnud ja nüüd lind lausa 3 meetri peal. Öörände kuulamist sai mitmel õhtul tulutult proovitud, nüüd siis Sender halastas. Meeksi põldudel on tundrakiurud endiselt sebimas ja saan neid vähemalt 6 kirja. Neid on siin kindlasti palju rohkem, aga põllul sikksakke trampima ei hakka.

Tundrakiur (Anthus cervinus)

Esmaspäeva hommikul võtab mind majaka juures vastu kõva idatuul. Valgustingimused on kehvad ja värelus ka häirib. Värvulisi liigub küll, kuid sellised ilmastikutingimused väga ei eruta ja otsustan Tartusse liikuda, kuigi teisipäeval võiks rändes pöördepunkt olla. Loodetud arktilisi veelinde ja röövleid sellel retkel väga ei näinudki. Vaatan veel Meeksi tundrakiurud üle ja Aravus on kaelus-turteltuvid ka omal territooriumil. Lisaks on lähistele kogunenud üle 300 kaelustuvi. Tagasitee osutub huvitavaks, kui nii võib öelda. 40 km enne Tartut saan paduvihma kaela ja ülejäänud tee tuleb läbimärjana läbida. Miski haigus tahab ka kallale tulla ja saab näha kas sain miski külmetushaiguse külge. Võnnus loorkulli üritamine on lootusetu. Isegi kui ta veel paigal on, siis on ta hetkel läbimärjana kuskil põllul kössitamas.

Kaelus-turteltuvi (Streptopelia decaocto)

Kilomeetreid tuli selle retkega 146 juurde ja kokku olen läbinud 2187 km.