Juuni kuu oli Eestis just sellise ilmaga, et sellist mõnusat jalgsimatka oli üsna raske korraldada. Küll oli segavaks faktoriks tujukas ilm, siis pühade-eelsed ületunnid tööl. Väikseid Aardla, Ihaste või Ilmatsalu ringe sai aeg-ajalt tehtud, aga liigilisa oli üsna napp tulema. Selle aasta teine kahepäevane retk tuli alles juuni lõpus. Alles viimasel tunnil (sõna otseses mõttes) sai selgeks, et EOÜ suvepäevadele minek tuleb selgi aastal vahele jätta, kuid kuna asjad olid nagunii pakitud, sai järgmisel õhtul seatud sammud Ilmatsallu. Öölaulikud olid läbi juuni üsna vaiksed, kuid sel korral õnnestus siiski täpikhuigu hääl puhastatava kalatiigi servast ära kuulda. Siinkohal tänaks RMK peatuspaikade rajajaid (mitte viimast korda), kelle loodud lõkkeplatsil sai öö telgis veedetud. Järgmine päev avanesid aga taevaluugid kohe peale telgi kokku pakkimist ning tundus, et piirkonnast loodetud liigilisa jääb taaskord korjamata. Sel korral tuli aga appi Sender, kes läbi vihma lennutas meie nina alt noore laanepüü üle tee. Tartu piirile jõudnud, ei olnud „Matkajatel“ tõesti enam ühtegi sellist kohta, mida annaks ka kõige parema tahtmise juures kirjeldada kuivana. Sellised väikesed ekstreemsused aga teevadki matka meeldejäävaks.
Juuli alguses sai kohe tehtud üks soojendusrekt Aardla ümbruses (mis päädis Monika ökolisti kasvamisega tuuletallaja näol, millest Urmas nägi vaid vilksamisi sabaotsa ning oma listi panekuks oli sellest vähe), et puhkuse lõpupäevadel üks korralikum ring jalge alla võtta. Kolm viimast vaba päeva osutusid eelnenud puhkusele vastupidiselt harjumatult soojaks ja päikesepaisteliseks, mis lisas väikest vürtsi natuke teise nurga alt. Igatahes Kukemetsa matkaonni jõudes olime parajalt küpsed nii seest kui väljast, mistõttu öö- ja koiduhäälte jahtimisele planeeritud tunnid kulusid hoopis puhkuseks. Matka teise päeva lõpuks sai ökokirja lisatud põldvutt ning ööhäältest tabas kõrv läbi une vaid paari laulvat metskurvitsat ja sellist sääseparve, millist pole sel aastal ise uneski näinud. Kolmandal päeval liikus natuke rohkem röövleid üle ning herilaseviugi sai ökolinnuks ristitud. Kui retke vaadata linnuhuvilise pilgu läbi, siis põnevust kuigi palju ei olnud (84 km ja 2 uut ökoliiki), samas pakkus matk ka palju muud. Selle matkaga täitus Urmasel aasta algusest jalgsi läbitud 1000 ökokilomeetrit. Kuna jalgade ja jalanõude koostöö pole sel aastal tegelikult kõige parem olnud kummalgi matkajal, sai lõpuks vastu võetud otsus valdav osa järgnevaid retki läbida ratastel.
Mõned päevad harjumist ning kilomeetreid hakkas hoogsalt kogunema, sekka mõned ökopunktidki. Põnevaimateks liikideks Aardla poldri heinateolisi (suurt kuldnokaparve) häirinud rabapistrik ning esimene bongatud ökopunkt – punanokk-vart Haaslava kalatiikidel. Siinkohal tänaks „Raudmeest“, kes tiigi kaugemas servas askeldavat lindu ühel „Matkajal“ näha aitas. Ilma vaatlustoruta ökotamine on üks paras nuhtlus, samas suurendab õnnestunud vaatluste emotsionaalset väärtust.
Hetke seis numbrites:Monika – Jalgsi läbitud 694 km, jalgrattaga 122 km, ökoliike 150Urmas – Jalgsi läbitud 1057km, jalgrattaga 256,5 km, ökoliike 160
No comments:
Post a Comment